«Tähesõjad»: piu, piu – vau, vau!

Martti Reinet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plakat
Plakat Foto: Forum Cinemas

Jõu ärkamisega eelmises tähesõdade osas alguse saanud, paljude hinnangul laest võetud uute tegelaste eksistents saab filmis «Tähesõjad. Viimased jedid» loomulikule jätkule lisaks jõudsa edasiarenduse, kui mitte liiatigi ennastammendava kulminatsiooni.

Esimest korda esinevatest tegelastest on rusikas silmaauku Rose, noor ja agar vastupanuliikumise mehaanik. Mitte nii rusikaga näkku annab Benicio Del Toro, kelle kehastatava varga galaktiline koodimuukimis-stoilisus on vastuolus agara motiveeritusega kõrvaltegelasi aidata. Sedasi mõraneb «Tähesõdadele» iseloomulik sirgjooneline karakterisümboolika, mis omakorda sobitub ideaalselt vaat et filmisarja algusest tuntud poolautomatiseerituna mõjuvas rahulik-plahvatav-rahulik-logarütmis kulgevate sisuliinidega.

Peategelaste hooti vältav galaktikateülene romantilise noodiga telepaatiaseanss meeldiks ehk juustususelt planeet Maa hiirtele. Tähesõdade universumi äärealadel leiduvate soolakristall-ulukite, kasiinoplaneedi hiigelhobu-härgade või Millennium Falconi piloodi Chewbacca adopteeritud pingviin-makaakide, aga ka Luke Skywalkeri hospiits-planeeti asustavate merilehm-elevantide menüüs ei saa paraku lõpuni kindel olla, sest loetletud loomi seletab «Tähesõdade» veendunud fännide silm esimest korda. Sama käib üleslöödud admirali kohta, kellest filmiseeria ajaloos esimest korda kumav tahumatu loogilisus saab kiirelt kaaluka ja suurejoonelise puändi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles