Väikestel riikidel ja rahvastel on erinevalt suurrahvastest jalgpalli maailmameistrivõistluste võiduga võrreldava kaaluga sporditriumfe raske saavutada. Samas võivad vähem hinnatud võidud kui jalgpalli MM tekitada aga väikerahval mitte nõrgemaid tundeid kui sakslastel või hispaanlastel edu jalgpalli suurturniiril. Eestlastele on näiteks pakkunud väga võimsaid emotsioone meie sportlaste esinemine tali-ja suveolümpiamängudel. Paljud mäletavad näiteks Jaak Uudmäe või Erika Salumäe kullavõite, samuti Gerd Kanteri ja Erki Noole edu. Eriliselt on aga paljudele mällu sööbinud 2006. aasta Torino olümpiamängud, eestlaste kolm kuldmedalit ning nendega kaasnenud emotsioonid, mis, väga võimalik, ei pruugi meie eluajal enam korduda.
Torino mängude kangelanna oli eestlaste silmis Kristina Šmigun, kes võitis kaks kuldmedalit. Toona ei osanud ilmselt keegi aimata, et Šmigunil seisab veel ees tema sportlaskarjääri kõige pikem ja raskem võitlus, mis ei leia aset suusarajal, vaid rahvusvahelises spordiarbitraažis, kus tuleb tõestada Torinos võidetud medalite puhtust. 2013. aastal alguse saanud võitlus sai lõpu üleeile, kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee teatas, et Torino dopinguproovide järeltestimised on lõppenud ning ükski proov ei ole positiivne.
Sellega võib teema sulgeda. Olümpiaspordi maine on viimastel kümnenditel rohkete dopinguskandaalide tõttu kolossaalselt kahju saanud, kuid vähemalt Kristina Šmigun võib nüüd kiibitsejatele ja ka endistest konkurentidest osatajatele näidata ROKi otsust. Võitjate üle kohut ei mõistete – see on maksiim. Ehkki arvata võib, et see viimane võit ei tulnud kergemalt kui kunagised võidud suusaradadel ja ka närve ei kulunud vähem. Pigem vastupidi, sest kui tavalises kohtumõistmises kehtib mõistliku ja õiglase kohtupidamisaja nõue, siis spordiarbitraažis seda ei ole. Sportlasele oleks mõistagi parem, kui teda nõnda pikalt määramatuses ning teadmatuses ei hoitaks.
/nginx/o/2012/02/08/946996t1hefb4.jpg)