Venemaa otsib tuge ajaloost: ka viimase hokikulla võitis lipu ja hümnita meeskond

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa jäähokikoondiselt nõutakse kulda. Tingimusteta. Sotšis need lootused ei täitunud.
Venemaa jäähokikoondiselt nõutakse kulda. Tingimusteta. Sotšis need lootused ei täitunud. Foto: MARK BLINCH/Reuters/Scanpix

Pole lippu. Pole hümni. Hiljutised sündmused on nende meeste maailma kõvasti raputanud. Sõpradelt, kes teisel pool ookeani, nad tuge ei saa.

Aga siiski oodatakse neilt kulda. Nagu alati.

Ei, jutt ei käi kahe kuu pärast Pyeongchangis võistlustulle minevast Venemaa hokimeeskonnast. Hoopis 1992. aastal olümpiakulla – tänase päevani viimase niisuguse autasu – Venemaale toonud meestest.

Nõukogude Liit oli äsja lagunenud, Venemaa rahvas elas valdavalt vaesuses. Hulk tippsportlasi oli parema elu otsingul juba piiri taha putkanud. Aga sellest hoolimata – või just tänu sellele? – oli 1992. aasta Venemaa spordile üks edukamaid, nagu meenutab Sport Ekspress.

Barcelona suvemängude medalitabeli esikohal lehvis uhkelt olümpialipp. Jah, teadagi, Eesti, Läti ja Leedu võistlesid juba igaüks oma trikoloori all. Kuid ülejäänud tosinast liiduvabariigist koosnev «Ühendatud Võistkond» riisus koore. Mõelda vaid: 112 medalit, neist 45 kuldsed! Mõlemas arvestuses edestati igipõlist konkurenti USAd.

1992. aasta olümpiakoondist tuli hakata kokku panema olukorras, kus keegi ei teadnud, kas täna jah-sõna öelnud mängumees veel ka homme trenni tuleb või on juba jala USA lennukile tõstnud.
Darius Kasparaitis: passi poolest leedulane, hingelt pigem maailmakodanik.
Darius Kasparaitis: passi poolest leedulane, hingelt pigem maailmakodanik. Foto: Xinhua/Sipa USA/Scanpix

Mõni kuu varem Albertville’is toimunud talimängudel olid «ühendatud sportlased» medalitabelis napilt alla jäänud vaid Saksamaale. Olümpialipu all korjasid ühist kulda-karda venelased, valgevenelased, kasahhid, armeenlased, ukrainlased ja usbekid. Medalitabelist leiab ka ühe Leedu nimega mehe – Darius Kasparaitis aitas kullale hokikoondise.

Täna on tal taskus nii Leedu kui ka USA pass. Ometi oli Kasparaitis 1998. aastal Naganos hõbedat ja neli aastat hiljem Salt Lake Citys pronksi võites juba täieõiguslik Venemaa koondislane. Eesmärk pühitseb abinõu...

Nagu silmanurgast vägisi nostalgiapisarat kiskuv Sport-Ekspress meenutab, liitis Liidu lagunemine kummalisel kombel isegi jalgpallureid, kes olid muidu leeridesse jaotunud. Ehkki paljud mängumehed «põgenesid» Hispaania ja Saksamaa, isegi Iisraeli ja Soome klubidesse, rõõmustas Moskva CSKA tol aastal eurosarjas poolehoidjaid võiduga Barcelona üle. Nende pealinnakonkurent Dünamo sai jagu toona Euroopa tippu kuulunud Torinost, Torpedo lõi aga konkurentsist kuulsa Manchester Unitedi enda. Pärast Moskva Spartaki ja Liverpooli kohtumist ei pilgatud sugugi spartaklasi – mõelgem vaid korraks tänapäevale! –, vaid hoopis inglasi. Lužniki staadionil oli 55 000 silmapaari olnud tunnistajaks Spartaki 4:2 võidule.

Hokil ei läinud kõige hullemini

Võrreldes korv- või jalgpalluritega hokimeestel tegelikult vedas. Kui ühel pallimängualal jäädi Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel ilma Leedu ja teisel Ukraina koolkonnast, mis moodustasid koondise tuumiku, siis hoki toetus venelastele. Lisaks leidus siin Kasparaitise suguseid Venemaa koondisele «truuks jääjaid» teisigi, Albertville’i kulla sai kaela näiteks ka põline ukrainlane Aleksei Žitnik. Küllap sai neile kiirelt selgeks – oma riigi koondisega võib tiitlivõistlusi vaid unes näha.

Koondis jäi ellu, kuid Venemaa liiga lagunes täielikult ja selle ülesehitamiseks kulus aastaid. Alles nüüd on KHL tõusnud nii palkade kui mängutaseme poolest NHLile igati võrdväärseks konkurendiks, kuid 1992. aastal olid Venemaa treenerid püstihädas: ei jõua veel õpetada hokipoissi õigetpidi uisutamagi, kui too on juba ookeani taha putkanud! Väike kopikas võis kasvatajaklubile nooruki eest ju isegi kukkuda, aga elus selle rahaga ei püsinud.

Niisuguses õhkkonnas tuli hakata kokku panema olümpiakoondist, millel puudusid nii lipp kui ka hümn. Lisaks polnud ühelgi koondise koostajal õrna aimugi, kas täna jah-sõna öelnud mängumees veel ka järgmisel päeval trenni tuleb või on juba jala USA lennukile tõstnud. Valusaid kogemusi venelastel jagus, kui meenutada kas või Aleksandr Mogilnõid, kes sai 1989. aastal Stockholmis kaela MM-kulla... ning haihtus koondise hotellist, ilmudes välja juba teispool ookeani Buffalo Sabresi meeskonnas.

Nii koostati «ühendatud» meeskond peamiselt noorukitest, kusjuures viisikud üritati kokkumängu puudumise kompenseerimiseks kokku sättida sama klubi meestest. Kogemust pidid lisama nn välismaalased ehk Šveitsis Fribourgis mängivad Andrei Homutov ja Vjatšeslav Bõkov. Ülejäänute nime taha kirjutati klubiks kas Dünamo, CSKA, Spartak või Krõlja Sovetov.

Venemaa ja Kanada hokikohtumine ei ole kunagi «lihtsalt mäng».
Venemaa ja Kanada hokikohtumine ei ole kunagi «lihtsalt mäng». Foto: Nina Zotina/Sputnik/Scanpix

Unelmate finaal Kanadaga

Venelaste kõige ohtlikumad vastased olid teadagi Kanada ja Tšehhoslovakkia. Viimased osalesid tol olümpial veel ühise võistkonnana ja alagrupis saadigi neilt 3:4 kaotus. Nii tuli venelastel leppida grupis teise kohaga Kanada järel, keda oli seejuures omavahelises mängus võidetud. Kanada oli aga jällegi jagu saanud Tšehhoslovakkiast.

Tänu esikohale läksid kanadalased veerandfinaalis vastamisi Saksamaaga ja arutasid enne mängu, kui suurelt oleks viisakas võita. Ühendvõistkonna ja Soome mängust ootasid kõik seevastu tulist duelli. Ei läinud nii – Tihhonovi hoolealused loputasid soomlasi skooriga 6:1, samal ajal olid kanadalased sakslastega püstihädas ja said võidu kätte alles tänu karistusvisetele.

Poolfinaali jõudsid ka USA ja Tšehhoslovakkia, ent seal neist suurvõimudele väärilist vastast polnud. Kanada võitis Tšehhoslovakkiat 4:2, käesoleva loo peakangelased aga USA koondist 5:2.

Ees ootas suur finaal. Ja võistkonna nimest hoolimata oli finaal Kanada vastu venelastele alati midagi palju enamat kui finaal.

Kahe kolmandiku järel põlesid tablool endiselt nullid. Alles Kanada väravavahi Sean Burke’i eksimus lubas Vjatšeslav Butsajevil venelased juhtima viia. Igor Boldini värav kindlustas nende edu ning ehkki korraks tärkas tänu Chris Lindbergile veel ka vahtralehemaa lootus, vormistas kapten Bõkov 69 sekundit enne lõpusireeni 3:1 võidu. Jälle kuld!

Enesestmõistetav kuld? Ei!

Nõukogude Liidu koondis oli olümpial säravaima medalita jäänud vaid kahel korral – 1960. aastal Squaw Valleys ja 1980. aastal Lake Placidis. Seetõttu võeti Venemaal 1992. aasta võitu otsekui loogilise sündmusena. Mis siis, et punalipp enam ei lehvinud ja Méribeli jäähokihallis ei laulnud keegi vabade riikide murdmatust liidust.

Mis sai toonastest kangelastest? Nagu eespool öeldud, jätkasid paljud neist mängimist ka peagi moodustatud Venemaa koondises. Siiski viis nende tee ühtlasi ka tõotatud maale ehk NHLi: ajad muutusid kiirelt, üks ei välistanud enam teist. Ent näiteks peatreener Tihhonovi poolt viimasel hetkel kampa meelitatud Juri Hõmljovile jäigi kuldne finaal viimaseks Venemaaga seotud mänguks – edaspidi ajas ta litrit taga vaid NHLis.

Vjatšeslav Bõkov on toonud Venemaale au ja kuulsust nii mängija kui ka peatreenerina.
Vjatšeslav Bõkov on toonud Venemaale au ja kuulsust nii mängija kui ka peatreenerina. Foto: ALEXANDER NEMENOV/AFP/Scanpix

Finaalile sümboolse punkti pannud Bõkov otsustas seevastu NHLi ahvatlustest loobuda, lõpetades karjääri Šveitsis. 2003. aastal sai temast selle riigi kodanik ja ta elab tänaseni perega seal. Tema teened Venemaa hoki ees on aga vägevamad kui mõnelgi teisel koondislasel, sest aastatel 2007-11 juhtis Bõkov peatreenerina Venemaa koondise kahe MM-kullani. 

Mõnestki mehest on tänaseks saanud tähtis ametnik, nii juhib Andrei Kovalenko KHLi mängijate ühendust ja Aleksei Žamnovist on saanud Moskva Spartaki peamänedžer. Sergei Zubov teeb aga treeneritööd nii Venemaa koondise juures kui ka Sotši klubis.

Tagantjärele on Albertville’i kuld venelastele muidugi iga aastaga ja olümpiatsükliga aina kallimaks muutunud. Lisa pole ju kõrgetest ootustest hoolimata tulnud, viimatine viies koht kodusel Sotši turniiril oli võrreldav vaat’ et rahvusliku häbiga. Ehkki, nagu Sport Ekspress tabavalt märgib – 1992. aasta kuld kuulub rohkem selle võitnud mängijatele kui Venemaa rahvale. Sest triumfini jõuti langenud riigi kiuste, ilma liputa, ilma hümnita.

Täna on Venemaa küll formaalselt ühtne, kuid sisimas mitte ilmtingimata üleliia palju tervem kui toona. Kas ajaloole on määratud korduda?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles