Rainer Kuuba: mis sõda me metsas praegu käib? (5)

Meie praeguse metsanduse suhtes kriitilisi inimesi on korduvalt püütud paika panna väitega, et kuna metsamaa pindala on Eestis viimase sajandiga suurenenud, siis metsade üleraiet olla ei saa. Tõsi, metsamaa pindala on praegu palju suurem, kui see oli enne II maailmasõda, kuid suure raiemahu õigustamisel on see siiski emotsioon, mis jätab varju metsades tegelikult toimuva.

«Metsamaa» on kõlvikutüüp. Metsamaa pindala suurenemine näitab muutusi maakasutuses ega kirjelda kuidagi metsade majandamist. Isegi kui peaks lagedaks raiutama kõik Eesti metsad, siis metsamaa pindala sellest ei väheneks. Suure raiemahu õigustamine metsamaa pindala suurenemise faktiga on sama kohatu kui näiteks ookeanikalade ülepüügi õigustamiseks kasutada fakti, et maailmamere keskmine tase on mõõtmistulemuste järgi möödunud 130 aastaga ligi 20 cm tõusnud ja «meres pole eales varem olnud nii palju vett kui on praegu».

Pärast viimast jääaega ei ole Eestis kunagi olnud metsamaa pindala nii väike, kui see oli kahe maailmasõja vahel. Kui ametnikud või metsatöösturid võtavad võrdluses teadlikult lähtepunktiks ajaloolise olukorra, mil metsamaa pindala oli suhteliselt lühikese aja jooksul enneolematult väike, siis on see demagoogiline võte avalikkuses emotsionaalse kallutatud hinnangu tekitamiseks.

Teise faktina tuuakse kriitikutele vastuargumendiks metsade tagavara suurenemist. Andmed näitavad, et lisaks metsamaa väikesele pindalale oli meil sõdade vahel ning ka pärast sõda tegemist üleraietega, mistõttu on paratamatu, et siis oligi Eesti metsade tagavara suhteliselt väike. Kuid toonase ebanormaalselt väikese tagavara põhjustest rääkimata jätmine ning lihtlabane arvude suurenemise demonstreerimine on samuti avalikkusega manipuleerimine, loomaks ettekujutust praegusest väga heast olukorrast võrreldes varasema ajaga.

Kolmanda faktina esitatakse raiemahtu ületavat juurdekasvu, kuid emotsionaalne ja ekslik on sellest järeldada, et üleraiet pole. Esmalt tuleb leppida paratamatusega, et kogu juurdekasvavat puitu ei ole võimalik raiuda ega realiseerida. Loodusliku suremise tõttu langeb vähem kui sajandiga puistu koosseisust välja ca 95 protsenti puudest. Suurem osa neist puudest kuivab puistu esimeste aastakümnete jooksul ning need on kasutamiseks liiga peenikesed. Hooldusraiega on keskealistes puistutes võimalik küll osa looduslikult väljalangevatest puudest kätte saada, kuid siiski ainult osa. Metsamehed on juba ammu tuginenud kogemustest saadud teadmisele, et ideaaljuhul oleks Eestis võimalik kasutada umbes 70 protsenti juurdekasvust, kuid tegelik olukord nii hea ei ole.

Lisaks jäetakse juurdekasvust rääkides tähelepanuta selle sõltuvus puude vanusest. Teatavasti kasvatavad noorte puudega puistud biomassi mitu korda suuremas koguses kui vanad. Kuna Eesti metsade kogujuurdekasv suureneb, siis see näitab muutusi puistute vanuselises jagunemises: vanade puistute osakaal väheneb ja nooremate puistute osakaal suureneb. Raiemahu suurendamine toob kaasa vanade puistute osakaalu edasise vähenemise (koos sellega vähenevad ka raievõimalused) ning noorte puistute osakaalu suurenedes omakorda veelgi suurema juurdekasvu. Praeguse arengu jätkudes võib paarikümne aasta pärast Eesti metsade juurdekasv olla isegi kuni kaks korda suurem kui praegu, kuid samal ajal suureneb ka peenikeste looduslikult välja langevate puude hulk. Seega muutub järjest suurem osa faktilisest juurdekasvust majanduslikult mittekasutatavaks.

Peenikesi puid ei aita väärinda ka tselluloositehas. Uue tselluloositehase rajamine tekitaks küll lisanõudluse ja tõstaks alguses paberipuidu hinda, kuid kokkuvõttes tooks kaasa hoopis metsamaterjali odavnemise. Puupõllumajandusest lähtuvad metsateadlased teevad raievanuste täpsustamiseks uued arvutused ning jõuavad tulemusele, et tänu suurenenud nõudlusele paberipuidu järele on otstarbekas teha lageraiet veel nooremates metsades. Misjärel keskkonnaministeerium valmistab ette raievanust alandava metsaseaduse eelnõu ning riigikogu võtab selle vastu. Sellises asjade käigus võib kindel olla, sest just nii on meil asjad käinud juba paarkümmend aastat. Viimati nägime samasugust protsessi selle aasta suvel, eelmine selline olukord oli 2013. aastal (mõni aasta enne seda oli Eestis tehtud märkimisväärseid investeeringuid pelletitootmisse) ning varem on seda juhtunud veelgi ja korduvalt.

Kuid raievanuse langetamisel on paratamatu kaasmõju. Esiteks lüheneb raiering ja see toob kindlasti kaasa raiemahu suurenemise. Teiseks on nooremate puistute raiumisest saadava metsamaterjali hulgas järjest rohkem peenemat ja järjest vähem jämedat sortimenti. See tekitab peenema sortimendi ülepakkumise, mille tõttu selle hinna kasv aeglustub või hinnad võivad isegi langema hakata. Sellist arengut oleme Eestis korduvalt ka näinud. Kes peenema metsamaterjali odavnemist ei usu, see võib uurida RMK kodulehel avaldatud metsamaterjali hinnastatistika tabeleid. Kuigi hindu kujundavaid tegureid on palju ning periooditi esineb üles-alla kõikumist, on alates 2012. aastast peenpalgid muutunud jämedate palkidega võrreldes järjest odavamaks ning paberipuidu keskmine hind on lausa languses. See on ka üks põhjuseid, miks erinevalt RMKst ja metsafirmadest ei kiirusta väga paljud erametsaomanikud praegusel ajal raiuma. Kuna peenikestest puudest saadav tulu on väike, siis ongi mõistlik juhinduda metsateadlase Erich Lõhmuse tarkusest, et raieküpse puistu kasvama jätmine on investeering ning puud tasub kasvatada vanemaks ja jämedamaks.

Väga paljude inimeste arvamus, et nii suures mahus raiumist pole varem nähtud, langeb kokku faktiga, millest sel sajandil pole veel kuigi palju räägitud. Aastatel 1922–1975 raiuti riigimetsas keskmiselt kolm tihumeetrit puitu metsamaa hektari kohta aastas. Ajavahemikuks 1976–1985 vähenes raieintensiivsus keskmiselt 2,4 tihumeetrile hektarilt ja aastaiks 1986–1995 koguni 2,25 tihumeetrile metsamaa ühe hektari kohta. Kuid viimastel aastatel on riigimetsast raiutud keskmiselt juba ligi 4 tm/ha. Kui arvestada ainult sellise metsamaaga, kus raiumine on lubatud, siis on praegune raieintensiivsus riigimetsades peaaegu kaks korda suurem kui viimase saja aasta jooksul. Kuigi väga paljud erametsaomanikud raiuvad jätkusuutlikus mahus või isegi tagasihoidlikumalt, on «tühjaks raiutavate» firmametsade mõjul ka erametsades üleüldise kokkuvõttena erinevus eelmise sajandiga siiski mitmekordne.

Nii et neil, kes peavad praegust raiumist seninägematult intensiivseks, on paraku õigus. Sõdade ajal ja pärast sõda ongi raiemaht suur, kuid praegu on see Eestis veel suurem. Mis sõda meil praegu käib?