Eesti inimesed 2018: pensionär Melita ootab Lõuna-Korea reisi, Bali on ootel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.

Maris ja Edith
Maris ja Edith Foto: Collin Browne

Maris: mida riik võiks muuta

«Minu järgmise aasta ootus on ilus: saan vanaemaks. Leian, et ootus ja lootus peab elus olema, sest muidu kaob elu mõte ära. Tuleb ikka paremuse poole püüelda! Mul on ootused ka valitsuse tõhusama poliitika suhtes, eeskätt väikeettevõtluse vaatevinklist. Soovin, et meil oleks maksusüsteem, mis soodustaks väikeettevõtlust. Tuleb mõista, et väikeettevõtted ei suuda alati vastata Eesti keskmisele palgaootusele - äritegevusest saadav kasum ei pruugi lihtsalt selleks piisav olla. Pean silmas seda, et riigis tuleks väärtustada erinevaid ühiskonnagruppe: mitte ainult suurettevõtjaid, vaid ka väikeettevõtjaid ning mitte ainult rikkaid, vaid ka vaesemaid ühiskonna liikmeid. Tuleb hinnata iga kodanikku ja inimest, iga töö tegijat väärtustada. Olen ise juba sellises vanuses, et tahaksin lihtsalt pensionile jääda ning viimaks iseendale elama hakata... Olen juba kolm aastat oma voodihaiget ema põetanud ning lapsed on samuti oma elu peal, mistõttu on minu ootused üha rohkem iseendaga seotud. Ja elus pärsivad ootuseid väga palju just igapäevased materiaalsed mured, mis ei lasegi kaugemale mõelda ega unistada...»

Edith:

«Olge hoolivamad ja arvestage rohkem üksteisega – sellest on vajaka. Märgake üksteist!»

Iris
Iris Foto: Collin Browne

Iris: miks on ilma ootusteta parem elada

«On kombeks saanud küll, et iga aasta lõpus koostan uue soovide ja ootuste nimekirja järgnevaks aastaks. Tegelikult tahaksin väga, et 2018. aastast saaks aasta, mil lähen tagasi kooli... Olen seda juba pikalt kaalunud ning ka edasi lükanud, ent tunnen nüüd, et on õige aeg viimaks ootamine lõpetada ja asi ellu viia. Sooviksin Eesti Kunstiakadeemiasse astuda: praeguse idee kohaselt linnaarhitektuuri planeerimise erialale.

Üldiselt leian, et ilma ootusteta on palju lihtsam elada.  Mõeldes kas või sel tasandil, kui palju ülemääraseid ootusi teistele inimestele seame ning kuidas eeldame, et nad käituvad teatud viisidel – see tekitab palju ängi ja muret. Need on asjad, mida on raske muuta. Kui lasta taolistest ootustest lahti, on kergem elada. See oli ka minu 2017. aasta isiklik ootus. Ei oskagi öelda, kas oli puhastav, ent endal oli lihtsam elada – vähem pettumist teistes. Tegelikult tasub ka enda suhtes vähem kriitiline olla ning seada eesmärke, mis on reaalselt saavutatavad.»

Melita
Melita Foto: Collin Browne

Melita: kas pensionär saab ka reisida

«Uuel aastal ootan väga Lõuna-Koreasse minekut. Olen oma elu jooksul palju reisinud ning see on koht, kuhu pole veel jõudnud. Ühtekokku olen teinud umbes 62 reisi, näiteks olen käinud Aafrika põhjaosas, erinevates Euroopa riikides, Hiinas, Jaapanis ja Tais. Lähen Lõuna-Koreasse sellepärast, et minu õepoeg töötab seal. Piletid on juba ostetud ning reis toimub järgmise aasta juulis.

Osalesin just ühel Rahvusraamatukogu loengul, kus räägiti Bali saartest ja juba tekkis uus soov ja ootus sinna suunda reisile minna. Seepärast käin ka siin turul oma kätega tehtud kaupa müümas, sest pensioniga ei sõidaks ju kuhugi... Leian, et kõige tähtsam on käia looduses ning viibida värskes õhus – siis on ka tervist ning jaksu oodata ja olla. Ehk on just see minu kõrge ea saladus? »

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles