/nginx/o/2017/11/29/7362233t1h6cfd.jpg)
Eestis on käinud köievedu teemal, kas Kadri Simson peab ministrikohalt lahkuma või mitte. Simson ise ühes peaminister Jüri Ratasega raiub, et ei pea elukaaslasele langenud kahtlustuste tõttu lahkuma. Ratas ja Simson on hädaolukorras peale pannud Edgar Savisaare poolt viimase 20 aasta jooksul äraleierdatud plaadi, süüdistades meediat alatuses ja põhimõtteliselt ka kallutatuses.
Selles pole midagi üllatavat, sest poliitiku ja bürokraadi erinevus seisneb selles, et esimene on võimeline ebastandardses olukorras tegutsema ebastandardselt. Pikk ja edukas karjäär parteibürokraatias ei tee bürokraadist poliitikut ning see on tegelikult Eesti poliitika viimase kümnendi läbiv häda: bürokraatia on paljuski hävitanud poliitika. Ratas on tüpaažilt tšinovnik.
Ent kui tulla tagasi Simsoni juhtumi juurde, siis üldiselt esitab minister sellises olukorras lahkumisavalduse. Edasi on juba peaministri asi, kas ta rahuldab selle või mitte, kuid kõnealusel juhul kehtib poliitikas reegel «Caesari naine peab olema kahtlustustest kõrgemal». Nende sõnadega lahutas Julius Caesar oma naisest Pompeiast, kui viimasele oli langenud kahtlus jumalate teotamises, ehkki Caesar teadis väga hästi, et ta naine ei pruugi süüdi olla, ja sellest peale kujunes see lendfraasiks. Ministri abikaasa või elukaaslane peab olema väljaspool kahtlusi.
Kadri Simsoni erakonnakaaslaste kaitsereaktsioon oli aga rõhuda sellele, et tegu on naisterahvaga, kes sattunud ebaõiglaselt surve alla. No kuulge, see viib meid absurdini: kas Ratas määras Simsoni ministriks vaid tema sootunnuste alusel või siiski ametipädevuse põhjal? Kui tsiteerida Gaddafi tarkuseterasid tema «Rohelisest raamatust», siis ka naine on inimene, ja see banaalne tõde peaks olema ühtemoodi selge, et soo taha peitu pugeda on praegusel juhul rumal.
Küpsuseksamil on läbi kukkunud ühtemoodi nii Simson kui ka ühes temaga kogu valitsus eesotsas peaminister Jüri Ratasega. Kui Ratase valitsus aasta eest võimule tuli, siis oli valdav osa Eesti ühiskonnast äraootaval positsioonil ning pigem loodeti õnnestumist. Võrreldes eelkäijaga, kes oli külm ja kauge nartsissist, oli Ratasel paljude silmis vaieldamatuid eeliseid, näiteks suurem empaatiavõime ja muu seesugune.
Krediit, mis Ratase valitsusel aasta eest oli, on nüüd ammendunud. Ratase valitsuse peamine ülesanne oli veenda ühiskonda selles, et tema valitsuse töö on kas või natuke efektiivsem kui tema eelkäijate oma. Seda nad suutnud pole, pigem vastupidi. Nagu viimati Simson on tema ja teised kabinetiliikmed korduvalt näidanud üles ebakompetentsust, kui mitte öelda rumalust.