Need küsimused on endiselt tähtsad, isegi kui telekast enam päevast päeva halbu värsse ei kuule. Milline on hea lasteluule, mida peaks see taotlema, mis on selle funktsioon? Kas seda loetakse veel lastele kõva häälega ette või veerivad lapsed seda vabatahtlikult ise – võib-olla õpivad koguni pähe? Ja kust teab täiskasvanu, mis lapsele «päriselt» korda läheb?
Paistab, et lastele pakutav värssproduktsioon jaguneb enam-vähem viide-kuude liiki. On tundelisi palu sellest, et ema on hell, kodu(maa) kallis, sõbrad on head ja loodus kaunis. Need kõlbavad pidulikel puhkudel ettekandmiseks, mõnikord ka laulusõnadeks. (Kas aktustel veel värsse deklameeritakse?) Omakorda tähtsa alajaotise sellest moodustavad jõulusalmid.
Endiselt toodetakse moraliseerivaid, õpetlikke valmilaadseid palasid. Need osutuvad seeditavaks peamiselt tänu huumorile, mis võib olla ka päris must. Õigupoolest ongi moraliseerimine tihti pigem väline ettekääne, et musta nalja teha. Tähtis lasteluuleliik on pikemad jutustavad, ballaadilaadsed tekstid. Aga kõikidest liikidest kõige tähtsam, kõige peamisem on ikkagi huumor, olgu siis didaktilisel, mustal või nonsenss-kujul.
Ingliskeelses kirjanduses on omaette luuleliik light verse – kergluule ehk laitmatu viimistletud vormiga naljakad, absurdsed, paroodilised või mõtteta värsid. Vähem eneseteadlikul kujul esineb seda muidugi ka teiste rahvaste kirjanduses: Morgenstern, Brecht, Kozma Prutkov, Daniil Harms jt. Ka parim osa lasteluulest kuulub siia või vastupidi: light verse on lasteluule täiskasvanutele.
Eesti kergluule ajalugu pole veel kirja pandud. See kasvab välja rahvasuust ja lorilauludest, kulgeb üle sääraste teetähiste nagu krahv Manteuffeli «Hiir hüppas, kass kargas», Piirikivi «Viisk, põis ja õlekõrs» (1888), K. E. Söödi «Singel vingel ninaprill» (1923) ja nõnda edasi tipult tipule läbi Ellen Niidu, Hando Runneli, Eno Raua, Paul-Eerik Rummo, või kui sisse tuua täiskasvanutele adresseeritud kergluule, siis läbi Laabani, Vihalemma, Arderi, Rajametsa, A. Itskoki, Aapo Ilvese.
