Täna möödub 100 aastat Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi matustest. Avaldame selle puhul 31. jaanuaril 2017 ilmunud loo, mis heidab valgust Alice'i ja Juliuse erakordsele armastusloole, mis omal moel elas edasi ka pärast Juliuse hukkumist.

Novembri alguses hakkasid sakslased lahkuma, aga kohe olid peale tulemas bolševike väed. 19. detsembriks oli selge, et Tartut punaste vastu hoida ei suudeta. Kuperjanovitel tuli enne punavägede kohale jõudmist Tartust lahkuda. Seda tehti 21. detsembri varahommikul. Alice'i meelest oli õudne tunne seista paratamatuse ees ja oma kodu maha jätta.

Koos Juliusega partisanisalka moodustamas

Õhtuks jõudsid Käreverre peale nende ka Võnnu all tegutsenud kaitseliitlased. See oli Alice'ile esimene öö sõjas. Kuid edaspidi oma mehega frondil kaasas käies kasvatas ta oma iseloomu: õppis mitte uudishimutsema ja argust ning hirmu mitte välja näitama. «Hea on, kui inimene võib kellessegi nii uskuda, nagu mina uskusin oma mehesse. Ütles vahest: «Ära karda, Alli,» siis oli kõik hirm nagu peoga pühitud.»

22. detsembri hommikul kasvas väeosa 20 trefneristi lisandumise tõttu 41 meheni ja järgmisel päeval sai Julius 2. diviisi ülemalt loa partisanide salga moodustamiseks. Liiguti Puurmanisse, kuhu siis staap rajati. Esimene päev Puurmanis kuluski peamiselt sisseseadmisele. Söögi peale hakati mõtlema lõuna paiku, asja võttis käsile Alice. Kuna kusagilt suurt katelt ei leitud, valiti söögitegemise kohaks mõisa pesuköök, mille suur katel selleks sobis. Esimeseks toiduks keetis Alice tanguputru. Köögiabilisteks oli tal paar Treffneri gümnasisti. Õhtuks tapeti mõisalaudast siga ja siis oli leitud lahendus ka lihamurele. Väeosa koosseis oli väga kirju ja jättis eriti rõivastelt palju soovida. Rõivaste muretsemiseks anti ümberkaudsetele valdadele rekvisitsioonikäsud. Varustust toodi, kuid kahjuks ei jätkunud seda siiski kõigile. Esimene partisaniretk võeti ette Alice'i mäletamist mööda 28. detsembril. Siin tuli naisel mõte teha voodilinadest meestele valged ürbid, et nad maastikul tähelepandamatuks jääksid. Oma kätega õmbles ta need ka valmis.

Partisanide sümboliks oli surnupealuu. Alice meenutab, kuidas see märk sündis. Mehed vaielnud ja leidnud, et märk peaks olema käisel kantav. Kõigi arvamusi arvesse võttes jõuti vapikujulise musta, valgega ääristatud aluse juurde, mille keskele pidi tulema hõbedane surnupealuu. Et aga hõbedase surnupealuu saamine esialgu raskendatud oli, siis otsustati selle asemel ajutiselt valget paela üle musta vapi tarvitada. Mõisaproua kübarakartongis leidus niipalju samet- ja plüüškübaraid, et terve meeskonna varustamine tühiasi oli.

Kommentaarid (1)
Copy