Suri näitleja Raine Loo

Vanemuise teatri, Eesti teatriliidu, Eesti näitlejate liidu ja kunstiühingu Pallas allkirjastatud nekroloogis on kirjas, et Viljandimaal Taevere vallas 1945 sündinud Raine Loo lõpetas kuulsa kirjanduskoolina tuntud Tartu 8. keskkooli 1963. Juba keskkooliajal viis teatrihuvi ta Vanemuise juures töötavasse õppestuudiosse, mille esimese lennu lõpetamise järel sai temast Vanemuise draamatrupi koosseisuline liige.

«Paremat aega ja kohta ühe teatritee alguseks olnuks raske ette kujutada,» on kirjas nekroloogis. «1960. aastate teisel poolel Vanemuises alanud lavasündmused, mida nüüdseks tunneme eesti teatriuuendusena, kaasasid eelkõige trupi nooremaid jõudusid. Uuenduse juhtfiguuride, noorte lavastajate Evald Hermaküla ja Jaan Toominga kõrval olid kõrgvormis ka veel eelmise põlvkonna lavastajad Epp Kaidu ja Kaarel Ird.»

Raine Lool oli õnne mängida kõigi nimetatute lavastustes: Eos (Undi «Phaethon, päikese poeg», 1966, lavastanud Ird), pärisproua Chlopitzky (Kitzbergi «Laseb käele suud anda», 1969, Tooming), Maaja (Toominga «Külvikuu», 1972, Tooming). Etapiliseks kujunes aga Eeva roll Epp Kaidu lavastatud Madachi «Inimese tragöödias» (1971), mis avas seni pigem lüürilisi kangelannasid mänginud Raine Loo jõulise dramaatilise ande ja viis ta järgmisteks kümnenditeks Vanemuise juhtivate draamanäitlejate hulka.

Raine Loo tähtrollide hulka 1970. aastatel kuulub mitu täiesti eri võtmes lahendatud rolli eesti klassikast: julgelt groteski ja näitlejalikku hüperbooli kasutavad osatäitmised Toominga lavastustes (Miili, Kitzbergi «Kauka jumal», 1977; Karin, Tammsaare ja Toominga «Tõde ja õigus», 1978) ning olustik-realistlikus ümberkehastumisteatri laadis Tatjana Nikolajevna Irdi erakordselt pika eluaega Lutsu ja Liivese «Tagahoovis» (1974).

1980. aastad viisid Raine Loo kokku lavastaja Endrik Kergega, kellega koostöös sündisid meeldejäävad klassikarollid: Liidia Pavlovna (Gorki «Barbarid», 1985), Mari (Tammsaare ja Kerge «Aeg tulla – aeg minna», 1986), Leedi Macbeth (Shakespeare´i «Macbeth», 1987).

Sellesse kümnendisse jäi ka esimene roll Mati Undi lavastustes (Amalia, Schilleri «Röövlid», 1983), mis sai uhke jätku 1990. aastate teisel poolel. Mitmed Raine Loo osatäitmised Undi selle perioodi Vanemuise-töödes (kuninganna Margarita, Gombrowiczi «Iwona, Burgundia printsess», 1994; Mari ja Karini mitmikroll, Tammsaare ja Undi «Taevane ja maine armastus», 1995) panevad kriitikud rääkima täiesti uutest värvidest näitlejanna loomingus.

Mati Unt jäigi Raine Loo kõige olulisemaks lavastajaks tema viimastel teatrihooaegadel. Juba uuel sajandil nägi rambivalgust veel üks Raine Loo tipprolle: mõistatuslik, elegantselt mängulisi registreid vahetav Ranevskaja (Tšehhovi «Kirsiaed», 2001), millele järgnes Agaue ja Iokaste kaksikroll (Undi «Vend Antigone, ema Oidipus», 2003) ning viimasena proua Solness (Ibseni «Ehitusmeister Solness», 2004).

Lisaks teatrirollidele tegi Raine Loo mitu meeldejäävat filmirolli («Kolme katku vahel», 1970; «Värvilised unenäod», 1975; «Karge meri», 1982; «Inimene, keda polnud», 1989). Ta on mänginud mitmes telelavastuses ja kuuldemängus ning oli hinnatud isikupärase luulelugejana.

1976. aastal pälvis Raine Loo Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse ja 2004. aastal Eesti näitlejate liidu auraha.

Raine Loo ärasaatmine toimub 20. mail kell 12 Tartus Pauluse kirikus, millele järgneb muldasängitamine Raadi kalmistul.