Reklaam armastab piiripealsust

Viimase aja muutused avalduvad näiteks selles, et PR-ist on ressursid liikunud  ajakirjandusse. Ajakirjanikud on osaliselt müügitekstide kirjutajad, visuaalne loovreklaam taandub pikkade tekstide varju.

Suur osa innovatiivsest ja loomingulisest mõtlemisest on aga koondunud virtuaalse reaalsuse ja liitreaalsuse tehnoloogiliste lahenduste ümber. Digiseadmed võimaldavad ju tuua turundussõnumeid inimesteni mänguliselt, reaalset keskkonda ja kaubakasutust imiteerides.

Teisalt ei ole me inimestena kuigivõrd muutunud – oleme õppinud turundussõnumeid vältima, välja filtreerima, seda nii tajuprotsesse silmas pidades kui ka tehnoloogiat rakendades. Ad-blocker’ite kasutamine on isegi tinginud uute reklaamivormide otsinguid.

Eraldusjooni raske märgata

Vana hea tootepaigutus on pesastunud peaaegu kõikjale – ole vaid osav märkama! Mitte vaid filmis või telesaadetes, seda on ka ilukirjanduses, arvutimängudes, kus tahes. Kohati on kunsti ja reklaami eraldusjooni isegi raske kaardistada.

Reklaam on seal, kus inimesed. Kui lugesime valdavalt paberlehti, oli seal ka reklaam. Liikusime sotsiaalmeediasse, ootas reklaam meid sealgi. Seega liiguvad reklaamirahad koos tarbijatega ning muutuma peavad seega ka seni turvalisena tundunud ärimudelid.

Reklaamid töötavad tõhusamalt keskkonnas, mida tarbijad usaldavad, reklaamitööstus otsib aga pigem isegi otsekontakte, suunab sõnumeid võimalikult isiklikult ning näiliselt vahendamatult, otse allikast.

Sõnumid otsivad tähelepanu

Reklaam muutub koos ühiskonnaga, pakub huvi ka neile, kes otsivad indikatsioone sellest, mis meid ühiselt huvitab, erutab, häirib, aga ka meie unistustest, hirmudest, väärtustest. Üldjuhul otsivad reklaamisõnumid tulihingeliselt tähelepanu ja rakendavad selle nimel võimalikult tähenduslikke meeme, metafoore. Sageli ka nii, et ühiskond korraks kihama lööb.

Reklaami vajame siis, kui pakkumine on nõudmisest suurem. Me vajame seda ka tarbijatena – sel tõsiasjal on majanduslikud, aga ka subjektiivsed põhjused. Me vajame eneseillustreerimise ja -väljendamise võimalusi, mina-kontseptsiooni toetavaid sümbolilise väärtusega kaupu ehk brände. Sellega võib olla raske leppida, eriti kõrgemalt haritud (!) inimestel, aga nii see on.

Reklaam on pidevas muutumises. See asjaolu muudab nii õppimise, õpetamise kui ka selles valdkonnas töötamise lõputuks väljakutseks.

Reklaamitööstus otsib lakkamatult uut: oodatakse originaalsust, unikaalsust, innovatiivsust.  Äärmiselt altid ollakse rakendama uusi tehnoloogilisi võimalusi, seda varemgi veel, kui tarbijatena neid kasutada suudame. Lõpuks määrab reklaami kvaliteedi aga ikka selle efektiivsus, eelkõige vastavus tellija ootustele.

Lubatu ja lubamatu piiril

Reklaam armastab piiripealsust. Ta balansseerib sageli lubatu ja lubamatu vahel. Riskib, kui klient sellega kaasa läheb. Kui tegemist on professionaalse, hea reklaamiga, siis võib see küllalt tulusaks osutuda.

Jah, reklaamivaldkond on küll reguleeritud, kuid loominguliste lähenemiste toel pole seadused takistuseks. Pigem on piiriks kogenud ning haritud reklaamitegijate eetika ja ametiau, arusaamine, et ühiskonna destabiliseerimine võib kahjustada nii kliendi kui ka agentuuri ja terve tegevusvaldkonna mainet. Ükski hind pole seda kahju väärt.

Õppekavast: https://www.tlu.ee/bfm/reklaam-ja-suhtekorraldus