Tema muusika võis meeldida või mitte, kuid kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene, kes armastas oma lähedasi ning kes tegi kõike alati pühendunult ja suure südamega – see sõnum jäi kõlama Tartu krematooriumi suures kabelis, kust saadeti viimsele teele kolmapäeval ootamatu terviserikke tõttu surnud karismaatiline laulja Üllar Jörberg.
Järelhüüded ärasaatmistseremoonial: Üllar Jörberg oli märgiline nähtus
30. detsember 2018, 14:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärasaatmistseremoonia järelhüüetes meenutati Jörbergi ka kui meest, kes pakatas ülimast optimismist, kuid kellel oli alati asjadest ka oma arvamus, mida ta oli nõus ausalt ja keerutamata avaldama. Rõhutati, et Jörpa – nagu teda ikka kutsuti – oli nähtus omaette. Oma erilise hääletämbri ja isikupärase lavalise liikumisega oli Jörberg Eesti muusikamaailmas ainulaadne artist, kellel näiteks 1990. aastatel polevat olnud mingi kunst vajaduse korral kasvõi kaheksa tundi järjest laulda.
Ärasaatmisel kõlasid Üllar Jörbergi melanhoolsemad laulud tema enda esituses, kuid samuti laulsid Jörbergi pojatütar Gloria ja minia Kristi. Heino Elleri muusikakoolis laulmist õppiv Gloria esitas vanaisale hüvastijätuks pala «Uneaeg ja vaikus».
Üllar Jörberg suri 77 aasta vanusena. Tema lauljakarjäär sai alguse 1967. aastal Tartu restoranis Kaseke ning kestis üle poole sajandi – oma viimased kontserdid andis ta tänavu suvel Haapsalu jaanitulel ja Õllesummeril. Ta andis välja mitukümmend plaati ning tema repertuaaris oli üle 600 laulu.