Kuido Saarpuu: kaotasin kaalu – hammaste arvelt
23. november 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen alati tahtnud kaalu kaotada, sportlikum välja näha. Sel põhjusel nühin jalgrattaga kergliiklusteid, ning pean nentima, et 2017. aasta oli päris hea – kaotasin esihammaste ja osaliselt ka vere arvelt kaalu.
Oli hilissuvi, suur valge väljas, kuid ta ei näinud mind. Ta keeras mulle jalgrattaga ette, tabasin ta ratta tagaosa ning kukkusin, jalad klippidega kinni, pea ees vastu asfalti. Pilt kadus eest, esihambad suust, veri valgus asfaldile. Järgnes sõit kiirabiautoga ja rohkete näohaavade õmblemine. Võibolla järgnes veel midagi, aga mis täpselt, seda ei mäleta. Õigupoolest ei mäleta ma ise kirjeldatud sündmusigi – neist rääkisid mulle teised.
Kaalu ma tõesti kaotasin. Seda mõne hamba ja vere arvelt ning mittesöömise tõttu. Mida sa ikka sööd, kui nägu nii paistes, et iga võõras arvab, et oled üks neist, kes elu poetrepil kaheliitrise õlle seltsis mööda saadab. Suu ei liigu, kõik on valus. Isegi püreeks tehtud toitu kõrrega imeda on valus.
Aga ma ei lõpeta rattasõitu. Mõne päevaga olin jalul, nädalaga oli ratas korras, paks kere sadulas ja jalad samal teel pedaale sõtkumas. Suvest saab sügis, valgusest pimedus, aga kergliiklejad jäävad teel ikka samasugusteks: mustad riided, ei ühtegi valgusallikat, ainult mõni helkur. Hoolimatud!
Kallid kaasteelised, me jääme liikluses ellu vaid teineteisega arvestades. Kas te arvate, et mulle endale on vaja helkurvesti, esimest ja tagumist rattatuld, erksavärvilisi riideid. Ei, need tuled on selleks, et mind teistele nähtavaks teha. Kui kihutad mulle vastu, siis ka näita end. Paide ja Türi vaheline kergliiklustee on tore, valgustatud ja puha. See tähendab, et peaks olema ja võiks olla valgustatud – tegelikult põleb iga kolmas või mis iganes lamp ja pimedal ajal on seal kottpimedaid lõike omajagu.
Kui me pole juba kaugelt üksteisele nähtavad (ja helkur ei muuda pimedas kedagi teisele kergliiklejale nähtavaks, helkur toimib pigem autotulede valguses), võib juhtuda, et meie sinuga, kaaskergliikleja, saame omavahel tuttavaks lähemalt, kui kumbki meist tahaks. Võibolla kestab tutvus kauemgi. Võibolla oleme ühes haiglapalatis, külastame pereõde, hambaarsti, kirjutame ilukirurgia kliinikutesse inimliku näolapi tagasisaamiseks... Kas sa tõesti tahad seda kõike?
Kui toitumist tasakaalu ei saa, ei lange ka kehakaal, ükskõik, millist trenni tehes. Olen selle lause parim tõestus, aga see ei tähenda, et olen valmis kaalu kaotama hammaste, luude ja vere arvelt.
Võibolla hõiskan enne õhtut, kuid 2017 oli hea aasta, sest jäin jalgrattaga liigeldes ellu. 2014 samuti – murdsin siis (samuti teise süül), rattaga kukkudes vaid käeluu, sain kehasse metalli ning näkku esimese õmbluse. Milline tuleb aasta 2018? Kas kohtume, tahad?
Kuido Saarpuu on ajalehe Järva Teataja reporter.