Mis on ühist kama-leivavahul ja picassolikul kleidil?

Katrin Uuspõld
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Monika Uldrich. 80-ndatel enda kootud roosimotiiviga kampsunist on saanud kleit - roosimotiiv on läbi aegade armas.
Monika Uldrich. 80-ndatel enda kootud roosimotiiviga kampsunist on saanud kleit - roosimotiiv on läbi aegade armas. Foto: Meelis Meilbaum

Kurva Kodu perenaine ja MonEriL kaubamärki kandvate ümberdisainitud riiete looja Monika Uldrich õmbles endale spetsiaalselt eelmiseks nädalavahetuseks mardilaada külastamise kleidi. Pani kleidi selga, aga mõtles viimasel hetkel ümber: ei lähe, oleme parem abikaasaga kodus, puhkame töönädalaks välja ja jõulukingid teen ise ega osta neid laadalt.

On jäätmetekke vähendamise nädal

Niisugune nädal toimub igal aastal novembri teises pooles üle Euroopa. Tänavu on selle teemaks “Korduskasuta, paranda – anna esemele uus elu!”.

Eestiski on mitmeid võimalusi vanadele esemetele uue omaniku leidmiseks. Meil kõigil koguneb mittevajalikke asju ning selle asemel, et need prügikasti visata, on mõistlik need nii-öelda teisele ringile saata.

Terveid ja kasutuskõlblikke esemeid koguvad taaskasutuskeskused ja vanakraamipoed, samuti on võimalik neid osta-müüa internetikeskkonnas või kirbuturgudel. Unustusehõlma on vajunud mood katkiseid esemeid parandada, sest kuna poed on kaupa täis, on lihtne uus asemele osta. See käitumismuster kehtib nii mööbli, riiete kui tehnika kohta. Alati tasub uurida parandamisvõimalusi.

Kasulik internetilehekülg, mis näitab, kuhu saab eri liiki jäätmed ning kasutuna seisvad esemed oma kodukoha lähedal viia, on www.kuhuviia.ee.

Jäätmetekke vähendamise nädalast ajendatult jagame ­leheveergudel ka Rakvere toidukoha Kurva Kodu perenaise ja rõivabrändi MonEriL looja Monika Uldrichi mõtteid taaskasutusest kui elu- ja mõtteviisist.

Taaskasutamine on Monika loomulik eluviis. Õmbleja tütrena nägi ta oma lapsepõlvekodus rohekesti lapihunnikuid, nõelu ja niite. Oma mõlemale tütrele õmbles ta kõik rõivad ise. “Mu vanem tütar ei sallinud teismelisena kasutatud riideid silmaotsaski, kõik pidi olema nii-öelda gucci-mucci. Aga kui ta läks Tallinnasse ülikooli ja sai hariduse, siis asi muutus. Ma arvan, et taaskasutus on seotud haritusega,” räägib Monika. “Taaskasutust on mitmesugust. Minu taaskasutus koosneb põhiliselt mu enda asjade taaskasutamisest. Või kui keegi toob mulle oma asju. Ma ei käi kaltsukates asju otsimas selleks, et neist midagi uut teha.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles