Raha eest ostetud armastuse lootusetus

Tallinna Spordi, Kohila Püsivuse või Mõisaküla Ülo jalgpallimeeskonna kodumängud olid alati rahvast pungil, rääkimata harvem asetleidnud kergejõustikuvõistlustest või muudest spordiüritustest. Üks publikut koondav element oli toona kahtlemata inimeste paikkondlik ja kogukondlik ühtekuuluvus. Tulenes see siis varalise staatuse erinevusest ehk klassivahest, rahvusel põhinevast vastasseisust või linnadevahelisest rivaliteedist, vahet pole. Rahvas käis ja nautis oma kohalikku «toodangut».

SEE ON MISKI, mis nüüdseks on kadunud, ja selle algaine taasleidmise kallal näevad kurja vaeva kümned Eesti spordiklubid. Nende otsingute käigus on tekkinud kaks maailmavaatelist leeri ja kohati näib nende leeride arvamuste erinevus ületamatu. Kurblik fakt on aga, et peale Kalev/Cramo korvpalliklubi, paari võrkpallisatsi ning jalgpallileerist Nõmme Kalju ja FC Flora ei olegi Eestis rohkem spordiklubisid, kes suudaksid tuua saalidesse või staadionidele neljakohalise arvu publikut.

Kuhu on need inimesed siis kadunud? Kas nad tõesti ei suuda end hingelisel tasandil oma kodukandi sportlastega nii palju siduda, et neile oma toetus anda?

TEGELIKULT EI ole nad kuhugi kadunud. Eesti spordiklubide ainus tee püsiva publiku ja marutoetajate seltskonna tekkimiseni on palju räägitud ja vähe nähtud fenomen nimega kogukondlik identiteet, mis vajab ärgastamist.

Muidugi see jutt ei meeldi paljudele, sest suurele osale spordihuvilistest on sportlik edu, väline glamuur ja platsil või rajal nähtav vaatemängulisus esmatähtsad. Seda kõike suudavad Eestis pakkuda paraku vähesed, liiga vähesed võistkonnad ja atleedid. Nii polegi imestada, et hulk kossusõpru on pigem valmis öösel teleka ees istuma, et NBA staaridele kaasa elada, kui minema Rapla või Pärnu satse saali toetama. Tuhanded Eesti vutisõbrad suhtuvad kohalike meeskondade tegemistesse parimal juhul leigelt, sageli aga raevuka põlastusega. Ja tarvitavad selle asemel meelsasti taevakanalite vahendusel elutubadesse paiskuvaid Euroopa tippliigade ülekandeid.

Tõsi, välismaiste ja koduste spordiliigade taseme vahe on jõletislik, nii väljakul kui selle ääres. Aga ta oli seda ju ka 1930. aastatel! Kas polnud?

VÄIKESTE LINNADE mehed on lollakad, ütles Vaiko Eplik ühes oma legendaarses laulus. Tihti ongi. Aga mitte spordis! Just Eesti väikeste linnade spordiklubisid juhtivad mehed on need, kes on kitsikusest väljapääsu leidmiseks pööranud pilgu ajalukku, juurte juurde. Ja sageli juhtub, et nad täidavad niši, topivad kinni augu, mis haigutab nende linna kultuuri- ja spordielu müüris.

Ehedaid näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Või siiski: Tallinnast tuleb päris kaugele minna. Näiteks Elvasse, kus kohalik jalgpalliklubi on näidanud publikuarvuga tagatulesid Rakvere, Narva ja Paide ametivendadele, rääkimata mitmest Tallinna profiklubist.

Milles Elva jalgpallijüngrite fenomen seisneb? Järjepidevas, usku kaotamata tehtavas töös kogukonnaga. Osatakse ja tahetakse ära kasutada väikese linna eelist, mis tähendab otsekontaktide saavutamise lihtsust ja seeläbi suhtarvus väga korralikke pealtvaatajaarve. Samuti tehakse palju sõna otseses mõttes ühiskondlikku tööd, mis väikeses linnas torkab eriti teravalt silma.

Võtame pisut suurema näite, Viljandi. Siin on kaks spordigiganti, käsipalliklubi HC Viljandi ja jalgpalliklubi Viljandi Tulevik. Toimib aga miski, mida pole õnnestunud mujal näha: kahe spordiala klubide koostöö. Publikut jagatakse, mitte ei konkureerita selle pärast. Staadionil ja saalis on nädalast nädalasse, mängupäevast mängupäeva ühed ja samad näod. Ühel päeval kaelas sinivalge, teisel sinikollane sall. Klubid kutsuvad aeg-ajalt vastakuti linnaelanikke üles teise meeskonna mänge vaatama, ka mängijaid endid võib näha tribüünidel.

Need kõik on pealtnäha väikesed asjad ning kriitikud saavad alati parastavalt naerda ja öelda: «Jah, jutt on ilus, aga publikut on ikka 250. Millest me siis räägime?»

Me räägime sellest, et Eesti väikeste linnade klubid ei jõua mitte iialgi sellele tasemele, et rahaga armastust osta. Küll aga on paljudes neist linnadest jõutud arusaamale, et armastust on võimalik armastuse vastu vahetada. Ja see on märksa kestlikum suhe. Pärast raha eest ostetud armastuse otsasaamist minnakse ju ükskõikselt laiali. Nii see täiskasvanute maailmas lihtsalt käib.

Ja nii ongi õige. Nii hoida, nii jätkata. Elagu Elva, Viljandi, Tõrva, Põlva, Kehra ja teiste väikelinnade spordimansad, Eesti spordielu selgroog!