Alles hiljuti oli meedias jutuks, et noorte seas levib ohtlik surmamäng, kus ärgitatakse lapsi enesetapule. See on äärmuslik näide internetis varitsevatest ohtudest. Sotsiaalmeedias on ka esmapilgul märksa tagasihoidlikumana näivaid gruppe, mille sisu osutub lähemal vaatlusel siiski väga hirmutavaks.

13-aastase tütre vanem Keit (nimi muudetud – toim) avastas hiljuti just ühe sellise grupi. Juba möödunud aastast on neil tütrega kokkulepe, et ta võib kontrollida lapse kasutatavaid sotsiaalmeediakanaleid.

«Kokkuleppe tütrega saavutasin pärast seda, kui ta minu keelust hoolimata üritas mitu korda endale Facebooki kontot teha. Peale kolmandat katset mõistsin, et keelud ja käsud ei ole enam lahendus – tuleb leida kompromiss,» rääkis ta. Keit pakkus tütrele, et laps võib endale konto teha, kui vanemad tema paroole teavad. Seda selleks, et vanematel oleks võimalik jälgida, kuidas laps virtuaalmaailmas toimetab, ning vajadusel teda suunata, õpetada, aga eelkõige just kaitsta.

Keit rõhutas, et kuigi noored vanemad käivad ka ise ajaga kaasas, kipuvad nad lapsevanematena sotsiaalmeedia mõjujõudu sellisel kujul, nagu noored seda tarbivad, alahindama.

Vihakõne ja roppused

Facebooki gruppi, mille Keit tütre kontot kontrollides avastas, kogunesid teismelised selleks, et koolikaaslasi mõnitada ja kiusata. Paarikümnepealise noortekamba eesmärk oli Keiti arvates see grupp võimalikult suureks ajada. «Nendes kinnistes gruppides ei võta sõna sugugi halvasti õppivad noored – seal on ka nelja-viielised, nii poisid kui tüdrukud. Nendele otsa vaadates, ka nende vanemaid osaliselt teades, ei oskaks uneski näha, et kenade tütarlaste suud toodavad sellist roppust, mida mina ei ole oma elus veel kuulnud,» ütles ta.

Grupis jagati kõiksugu inetusi, halvustati teiste välimust ja sooviti neile halba. Ka Keiti tütart mõnitati välimuse pärast ning sooviti nii talle kui tema lähedastele muuhulgas ka surma.

Küsides Keitilt teisi näiteid selle kohta, millest grupis omavahel räägiti, vastas ta napisõnaliselt: «Need on liiga ropud, et meediasse lasta.»

Esimese sammuna pärast kinnise grupi avastamist helistas kiusatud tüdruku vanem ühele grupi liikmele ja andis märku, et nad on teadlikud selle olemasolust. Grupi liikmetega saadi kokkuleppele, et noored sulgevad kõnealuse Facebooki grupi. Tegelikult grupp laiali ei läinud ja paljud selle liikmed ei mõistnud olukorra tõsidust. Samal ajal jätkus inetu käitumine kaasõpilastega ka koolis vahetundides.

Ühel hetkel oli selge, et need noored ei ole võimelised tekkinud olukorda iseseisvalt lahendama. Praeguseks on toimuvast teavitatud klassijuhatajaid ja kooli juhtkonda lootuses, et kool kaasab ka ülejäänud grupiliikmete lapsevanemad. «Leian, et seda olukorda ei ole võimalik lahendada ainult koolil, ja päris kindlasti ei pea seda lahendama kool üksi. Vanematel on siinkohal isegi suurem ja olulisem roll,» arvas Keit.

Praeguseks on see Facebooki grupp kustutatud.

«Minu teada on veel igasuguseid erinevaid lõikumise gruppe, enesetapugruppe, surmamängude gruppe, aga isiklikult mul nendega kokkupuude puudub,» rääkis Keit. «Kui meie kasutame Facebooki ja paremal juhul ka Instagrami, siis noortel on terve hulk muid kanaleid, milles toimuvat me ei oska aimatagi.»

Kontakt teismelisega

Selleks, et enda laps seesugusesse seltskonda ei satuks, on vaja teismelisele tähelepanu pöörata. Murelik lapsevanem paneb teistelegi südamele: «Pimesi usaldades ei pruugi me märgatagi, kuidas sellest imearmsast nunnust on kasvamas ülbe, ennasttäis, viha täis teismeline, kes oskab küll vanemate ees teha head nägu, kuid kes ei oska oma segaste tunnetega mitte midagi targemat peale hakata, kui toota roppusi, kiusata neid, keda heaks arvab, ja kuuluda gruppidesse, mis kõik seda negatiivsest omakorda süvendavad.» Keiti hinnangul on reaalsus kahjuks see, et noored panevad oma elu ohtu, lõiguvad oma käsi ja jalgu ning õhutavad vihkamist, nii et lapsevanemad ei pane seda tähelegi.

Teismelistes võib vihkamine lahvatada väga ootamatult. Keiti sõnul on oluline selgitada oma lapsele, kuidas tulla elus toime erinevate olukordadega. «Kuidas toime tulla sõbra reetmisega, kuidas leppida, et täna ei kaasanud sõbrad sind oma tegemistesse,» loetles ta.

Keit rõhutas, et kui küsimus on lastes, siis ei tohiks keegi meist otsida süüdlasi, vaid peaksime leidma lahendusi, kuidas suurendada noorte silmaringi, kuidas anda neile edasi elu üks olulisemaid oskusi – oskus panna ennast teise inimese olukorda ja mõista, mida teine tunneb. «Ma olen nõus, et ka lastel peab olema mingi privaatsus, aga lõpuks vastutame meie, lapsevanemad, selle eest, mida nad internetis teevad,» toonitas ta.

*****

KOMMENTAAR

Maarja Punak
veebikontstaabel

Vanemate puhul olen alati seda meelt, et igasugune kontode kontrollimine peab toimuma lapse teadmisel. Kui seda teha salaja, siis on hiljem juba palju keerulisem taastada lapse ja vanema omavahelist sidet. Pigem toetan olukorda, kus laps saab ise enda sõnadega rääkida, millistes gruppides ta on ja mida tema neist arvab. Sel juhul saame rääkida sellest, kuidas kujunevad lapse väärtushinnangud ning kuidas saaks siinkohal ka lapsevanem panustada, jagades temaga siis enda tagasisidet, elukogemust, näiteid. Samuti on lapse arvamuse kuulamine see, mis nende omavahelist sidet tugevdab. Kui laps näeb midagi keelatut, siis ta teab, et saab vanema poole pöörduda ja sellest rääkida.

Kinniste gruppide puhul tuleb arvestada seda, et suur kinnine grupp ei ole koht, kus saladused eales püsiksid. Piisab ühest inimesest, kelle südametunnistus ei luba viha õhutamisel jätkuda, kes teeb vestlustest pildi ning jagab seda edasi või teavitab politseid.

Enim on taolisi juhtumeid koolides, kus vihkamislehti tehakse klassikaaslastele, harvemini ka õpetajatele. See on teema, mida tuleb koolis käsitleda, enne kui asi läheb ülekäte. Näiteks, väga palju jagatakse kinnistes gruppidest õpetajatest tehtud meemisid (naljapildid – toim). Kui koolis on räägitud, millised naljad on sobilikud, milliseid pilte nende juures võib kasutada, lahenevad asjad palju lihtsamalt kui siis, kui alustada probleemide lahendamist olukorras, kus sobimatud meemid jõuavad juba sadade või tuhandete inimesteni.