Kunagine kirikaed peitis varauusaegset ühishauda

Muuseumi direktor Arne Tegelmann rääkis, et torustikku rajati projekti järgi ning see pidi kulgema piki muuseumi sissesõidutee serva, kuid püha Bartholomeuse kiriku lähedal satuti luudele. Ehkki kirikute ümbrusesse matmine oli kesk- ja varauusajal tavaline, oli see paras üllatus, sest kõnealune tee jääb kirikaia müüri taha.

Luude leidmise järel katsuti torude kraav haudade kõrvalt mööda kaevata, kuid plaanist ei saanud asja, sest uuestki kaevamiskohast tulid välja inimluud. Lõpuks tuli kraav külastuskeskuseni kaevata hoopis teiselt poolt.

Harukordne leid

Välja tulnud inimluid ei saanud jätta saatuse hooleks ning nii saabusid Palamusele Tartu ülikooli arheoloogid Martin Malve ja Raido Roog. Kui esialgu planeerisid nad kohapeal toimetada päeva, siis tööde käigus asjaolud muutusid ning Palamusel oldi kaks päeva.

«Teisipäeval tegelesime kuue üksikhauaga, mõõtsime need üle ja puhastasime lahti, nii palju kui need kopa kaevamise järel alles olid. Saime nendega päeva lõpuks ühele poole ja läksime üle vaatama teist kohta, kust luud olid välja tulnud. Seal aga selgus, et tegu oli ühishauaga, kuhu oli maetud kümmekond inimest,» rääkis Malve.

Ta märkis, et leid on harukordne, sest varem polnud Eesti maakirikaedadest teada ühtegi ühishauda. «Võib eeldada, et neid on, kuid välja kaevatud neid ei ole. Linnakirikaedadest on mõningaid ühishaudu leitud,» täpsustas teadlane.

Saamaks teada, mis ajastust lõhutud hauad pärinevad, käisid arheoloogid kopa poolt väljatõstetud pinnase metalliotsijaga üle. Üksikhaudade juurest leiti 13.–15. sajandist pärinevaid rombripatseid ja 15.–17. sajandi hoburaudsõlg, seega ulatuvad need matused keskaega välja. Ühishaud on mõnevõrra hilisem, pärineb varauusajast (16.–18. sajand), nagu osutab hauast leitud rõngassõlg.

Varem polnud Eesti maakirikaedadest teada ühtegi ühishauda, märkis Martin Malve.

Üksikhaudadest välja tulnud luud viidi edasisteks uuringuteks Tartu ülikooli, ühishauda maetuid välja kaevama ei hakatud, kaasa võeti vaid need luud, mis kopp oli maa peale tõstnud.

Esialgne vaatlus neil vigastusi ega lõikejälgi ei tuvastanud, seega julgeb Martin Malve arvata, et vägivaldne surm ühishauda maetuid ei olnud tabanud, seda enam, et nende seas oli nii naisi kui mehi, nii täiskasvanuid kui lapsi. Malve usub, et pigem oli suure suremise taga näljahäda või katkupuhang. 

Seda, et matused tulid välja väljastpoolt kirikaeda, ei pea Malve aga väga suureks üllatuseks. 

Suured kirikaiad

Ta on viimastel aastatel päästekaevamisi teinud mitme kiriku lähedal üle Eesti ning nende põhjal julgeb ta öelda, et keskajal ongi kirikaiad paiknenud märksa suuremal territooriumil, kui võiks arvata praegu säilinud aedade või müüride järgi. Need on Malve sõnul rajatud enamasti 19. sajandil ega järgi üldse kirikaia kunagisi piire.

«Katariina II ja senati 1771. ja 1772. aasta ukaasiga keelati matmine kirikutesse ja nende ümbrusesse, seega vajusid kaugemal asunud hauad aegamisi unustusse, ristid ja hauatähised lagunesid ning aiad tehti lõpuks suhteliselt suvaliselt,» nentis Malve. 

Palamuse kohta tõi arheoloog huvitava asjaoluna välja, et päevavalgele tulid ka keskaegsed matused, enamasti leitakse kirikaedades päästekaevamisi tehes varauusaegseid luustikke. 

«Kiriku kõrvale maeti inimesi hästi tihedalt ning väga palju maeti ka üle, nii et praegu leiame üldjuhul keskaegsetest luustikest vaid fragmente,» märkis Malve.