Antibiootikumid ja kätepesu

, loomaarst, Tartus asuva omanimelise loomakliiniku juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janne Orro
Janne Orro Foto: Erakogu

(Artikkel pärineb maaeluministeeriumi ajaveebist Maablogi, kus see ilmus pealkirjaga «Liigne antibiootikumide tarbimine on üks üleilmse resistentsusprobleemi alustalasid».)

VÕIME RAVIMITE toimele vastu panna ehk mikroobide antibiootikumiresistentsus on nii Euroopas kui ka kogu maailmas kasvav mure. Tegevused, mis aitaksid antibiootikumide kasutamist vähendada, antibiootikume mõistlikult kasutada ja resistentsust vähendada, hõlmavad endas hügieenimeetmeid, mõistlikult planeeritud antibiootikumravi ja õige ravimi valikut. Kõige olulisem on aga inimesi koolitada.

Miks rääkida nii palju hügieenist, kui alati on võimalik antibiootikume määrata?

Igaüks, kes vähegi antibiootikumide, nende mõistliku kasutamise ja bakterite resistentsuse probleemidega kokku on puutunud, teab, et tegelikult on selline mõtteviis üks globaalse resistentsusprobleemi alustalasid. Loomaarstid teavad suurepäraselt, et viimase paarikümne aasta jooksul on kardinaalselt uusi antibiootikume turule tulnud ülimalt vähe ning kui puutume kokku mitme antibiootikumi suhtes resistentse bakteriga, jääb meil «tööriistu» järjest vähemaks. Seetõttu on oluline tunnetada meie endi vastutust ja järgida reegleid.

Täielik abituse tunne olukorras, kus enam mitte ükski väikeloomaarstile kättesaadav antibiootikum ei toimi ja sa näed oma patsienti hääbumas, ei tohiks olla osa meie ametist.

VÄIKELOOMAARSTID teadvustavad resistentsuse probleemi. Meie patsientidesse suhtuvad nende omanikud valdavalt kui pereliikmetesse ja olukord, kus meil ei olegi enam millegagi looma ravida, on väga raske. Keegi meist ei taha sellisesse väljapääsmatusse situatsiooni sattuda.

Näiteks Draki oli hoolivate ja tublide omanikega väga sõbralik ja tore 11-aastane Tiibeti mastif, kelle tervis vandus alla multiresistentsele pseudomonasele. Draki on üks neid patsiente, kelle käekäik ei lähe minul loomaarstina ilmselt  kunagi meelest. Täielik abituse tunne olukorras, kus enam mitte ükski väikeloomaarstile kättesaadav antibiootikum ei toimi ja sa näed oma patsienti hääbumas, ei tohiks olla osa meie ametist.

Draki juhtum on markantne, kuid julgen väita, et õnneks suhteliselt ebatavaline. Ülihead ülevaadet Eesti väikeloomade antibakteriaalse resistentsuse kohta paraku ei ole. Veterinaar- ja toidulaboris on leitav statistika väikeloomade mikrobioloogiliste uuringute kohta. Näiteks 2016. aastal tehti selliseid uuringuid 300 ringis, mis ei ole tegelikult väga palju.

Analoogseid uuringuid tellivad väikeloomaarstid ka muudest laboritest ja nende kohta pole üldse ülevaadet. On küll kokkuvõte leitud bakteritest, kuid nende resistentsusest antibiootikumide suhtes meil avalikku statistikat ei ole. Igapäevases praktikas näeme resistentseid baktereid aeg-ajalt, eriti on mureks resistentsus just teatud bakteriliikide (näiteks Pseudomonas aeruginosa) puhul.

KÄTE PUHTUS ON üks olulisemaid haiglanakkuste (nosokoomsete infektsioonide) vältimise viise. Kummaline küll, et tänapäeval tuleb ikka veel inimestele õpetada, kuidas ja millal käsi pesta. Veidral kombel on ebapiisav käte hügieen suur probleem nii igapäevaelus kui ka kliinikutes.

Millal siis loomakliinikus käsi pesta?

Seda tuleks teha iga tööpäeva alguses ja lõpus, pärast tualetis käimist, enne ja pärast söömist ja suitsetamist, pärast iga kokkupuudet looma ja/või nende kehavedelikega, enne invasiivseid või aseptikat nõudvaid protseduure (koos käte desinfitseerimisega) ning alati, kui käed tunduvad mustad. Käsi desinfitseeritakse enne ja pärast iga patsiendiga kokkupuutumist, enne ja pärast kinnaste kasutamist ning enne suurema saastumisriskiga (töövahendid, ukselingid, klaviatuurid) objektide puudutamist.

See kõik tundub elementaarne, kuid päriselus inimesed sageli neid protseduure ei järgi. Uuring ühe Suurbritannia ülikooli haiglas näitas, et käte hügieen oli korrektne vaid 28 protsendil töötajatel, kindaid kasutati korrektselt kahel protsendil (sic!) juhtudest ning käed olid bakteriaalselt saastunud 59,1 protsendil palatisse sisenevatel arstidel ja 90,9 protsendil palatist väljuvatel arstidel. Kahjuks ei ole meil erilist põhjust arvata, et meie loomaarstid oleksid korralikumad hügieenireeglite järgijad.

KÄTE HÜGIEEN on siiski vaid üks osa üldisest hügieenireeglite paketist. Sellesse kuuluvad veel kinnaste ja eririietuse kasutamise reeglid, ruumide koristamise ja desinfitseerimise juhised ning muidugi töötajate ja loomaomanike koolitamine. Väga suure töö on sel teemal ära teinud FECAVA (Euroopa väikeloomaarstide assotsiatsioonide föderatsioon – toimetus) töörühm. Välja on töötatud spetsiaalselt väikeloomakliinikutele mõeldud hügieenijuhised, nõuanded ja juhendid vastutustundlikuks ning õigesti valitud antibakteriaalseks raviks. Samuti on neil teemadel loodud juhendmaterjal loomaomanikele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles