/nginx/o/2014/09/25/3377147t1h352b.jpg)
PÖFFil linastub Grace Jonesist dokfilm «Bloodlight & Bami». Jamaical sündinud Jones pole tegelikult väga pikk, 175 sentimeetrit, aga tundub iseloomu tõttu päratu. Pere kolis USAsse ja Jonesist sai modell, keda pildistas Helmut Newton, aga ka Jean-Paul Goude, kellest sai Jonesi elukaaslane.
1979. aastal on see suhe kestnud 20 kuud ja Goude ütleb Jonesi iseloomustuseks: «Ta on skiso. Ta võib olla kohutav mõrd.» Jones selgitab, et kui ta oleks leebe, kaoks salapära. «Meil mõlemal on täitmatu isu. Me võime teineteise ära põletada,» ütleb ta. Mõlemad on armukadedad. «Kui ta kohtub teistega, siis mina ka,» sõnab Jones.
Jones kasvas peres, kus oli seitse last, ja ta õppis end varakult kaitsma. Goude sai seda tunda, kui ta Jonesi kritiseeris. Jones vedas tal küüntega üle näo. Goude haaras seepeale Jonesi kõri pihku. «Tal oli keel väljas,» meenutab Goude. «Kõikjal oli verd ja mingi tüüp kutsus politsei.»
Ta kiitleb, et nad pole juba kümme päeva tülitsenud. Nad käivad regulaarselt väljas söömas. Jonesile ei meeldi süüa teha.
Pariisis kasvanud Goude on kogu aeg armastanud eksootilisi naisi. «Mul on džunglipalavik,» naerab ta. Jonesi armus ta androgüünsuse pärast. Jonesile omakorda meeldisid Euroopa mehed, tema varasemad kallimad olid Itaaliast, Austriast ja Belgiast. Jones on Goude’i liiga armunud, arvavad nende lähedased. Jones on tavaliselt suhted lõpetanud, sest mehed tahavad mingil hetkel, et naine oleks nende omand. Goude aga ütleb, et tema veel abieluks valmis pole.
Jäise häälega Jonesil oli kultushitte mitu. Juba esimene singel, diskolugu «I Need A Man» (1975). Jones sai tuntuks kontsertidega, kus ta saabus lavale mootorratta seljas, ja kord ronis ta tiigripuuri («Me harjutasime enne seda. Ta harjus minuga.»).
Kui Mary Harron, hilisem «Ameerika psühhopaadi» lavastaja, Jonesi 1980. aastal Smash Hitsi tarvis intervjueerib, on Jones Londonis reklaamimas reggae-singlit «Private Life» ja esineb «Top Of The Popsis». Stuudiomaja ees kargab ta autost väljudes plaadifirma pressiesindaja selga ja nõuab sõitu.
«Private Life» oli Jonesi esimene singel, mis Suurbritannias tabelisse pääses (17.), ja pärines see albumilt «Warm Leatherette», mida lindistati Jamaical, teiste hulgas Sly & Robbiega.
Jonesiga on tema üheksakuune poeg, aga muidu palju muutunud pole. Jones käib kord nädalas poksitrennis ja kui temalt küsida, mida ta vihaseks saades teeb, vastab ta: «Ma tapan! See on kohutav. Ma andsin oma agendile lõuahaagi ja lõin ta peaaegu oimetuks.» Jones teatab, et mehed kardavad teda, kuna ta on sõltumatu, aga tegelikult talle ei meeldi üksi olla.
Jones ütleb, et talle on pakutud näitlemist, aga ta on kõik tagasi lükanud: «Pakuti «Charlie ingleid», aga ma ei lähe ju ometi televisiooni.» Jones tahab minna moest kaugemale ja sellepärast ei saagi osta Grace Jonesi riideid, sest ainult riietega Jonesiks ei saa.
Jonesi tippteoseks peetakse «Slave To The Rhythmit» (1985), mille plaadil ja videos pandi Jones tükkidest kokku, abiks stuudiotrikster Trevor Horn ja Goude. Jones oli nagu Goude’i projekt, too kujundas ka plaadikaane. Plaat oli mõeldud kontseptalbumina, kõik ühe loo versioonid. Horn nikerdas igal nädalal erineva versiooni ja kulu paisus lõpuks 385 000 dollarile. Kuna aasta varem jõudis kinno Jonesi osalusel «Hävitaja Conan» ja siis Bondi-film «A View to a Kill», sai Jones väga kuulsaks. «Slave To The Rhythmit» osteti miljon.
**
Grace Jones: Bloodlight and Bami
Režissöör Sophie Fiennes
18.11 kell 17.30 Tallinn, Coca-Cola Plaza saal 2
19.11 kell 19.00 Tallinn, Sõpruse kino
22.11 18.15 Tartu, Athena keskus
**