Noored isad lähenevad pensionieale

Eelmisel aastal sündis Eestis 184 last, kelle isa oli vanem kui 50 eluaastat. Kahel varasemal aastal oli neid veel rohkem. Kolm kõige vanemat «noort isa» olid Statistikaameti andmeil eelmisel aastal vanuses 68–70. Vanimad Eestis isaks saanud on aga enam kui 80aastased, selgub andmeist. Sellist statistikat isade vanuse kohta lapse sündides on Eestis tehtud alles alates 1989. aastast, mistõttu ei ole teada, kas 1994. aastal 82aastasena isaks saanud eakas meesterahvas on «Eesti vanim isa». Samuti ei selgu Statistikaameti tabeleist, kas tegemist oli bioloogilise või adopteeritud lapsega.

Ka Suurbritannias on 75aastased ja vanemad noored isad endiselt võrdlemisi haruldased. Aastal 2013 oli selliseid papasid 15, selgub Suurbritannia statistikaameti andmeist. Aga sealgi kasvab isade keskmine vanus, näiteks 50+ isadele sündis 2013. aastal 9374 last, kirjutab ajakiri The Guardian. Uudisteportaal CNN kinnitab samuti, et isaks saavate meeste keskmine vanus tõuseb, kuigi enamasti pole see vanemlikust aspektist kuigi muret tekitav, keskea ületanud meeste viljakus on hea ning nad saavad ka laste kasvatamisega hakkama.

Kõrges eas isaks saamine on liiga isiklik teema

Eesti mehed väga meelsasti kõrges eas isaks saamisest rääkida või seda aastatetaguse isakogemusega võrrelda ei taha. Põhjendavad, et tegemist on isikliku teemaga, mida nad avalikkuses lahata ei soovi.

Teema laiemast käsitlusest just selle isiklikkusele viidates loobus teiste seas ka majandusteadlane 87aastane Leev Kuum, kelle noorim tütar on jõudnud teismeikka. Vitaalne vanahärra arvab, et meestele on igas vanuses tore «noor» isa olla, kuid perele ei pruugi see alati nii tunduda. «Eelkõige peaks väärtustama ikkagi noorte inimeste lasterikkaid peresid, ilma et minul oleks midagi positiivsete erandite vastu, pigem vastupidi,» sõnab ta.

72aastase Enn Onni noorim laps on kolmeaastane

Saksamaal sündinud ja kasvanud, kuid 16aastaselt USAsse kolinud 72aastane Enn Onni on Viljandi elanikele ja külastajatele hästi tuntud, sest koos naise Kaariga peavad nad Viljandis Rohelise Maja poodi ja kohvikut.

Esimese väliseestlaste lainega Eestisse kolinud mehel on kaheksa last, neist kuus on sündinud pärast tema 50. sünnipäeva. «Vanim on 18 ja õpib Itaalias gümnaasiumis, pesamuna on kolmene,» täpsustab ta. Kõik kuus on sündinud kolmeaastaste vahedega, mis Enn Onni sõnul polnud nii planeeritud, vaid puhas juhus.

Kuigi tema vanus – 72 – kõlab välja öeldes ka mehele endale kui midagi väärikat, ei ole ta iseendast kunagi kui vanurist mõelnud. «Vanus on lihtsalt number, see muutub oluliseks siis, kui ei jõua enam midagi teha,» usub ta. Mees lisab: «Mu elustiil pole nooremas eas olemisega muutunud.» Enn Onni sõnul on tal endiselt jaksu. Ta võttis oktoobri lõpus ette korteriremondi. Ei vehkinud lihtsalt pintsli või tapeedirulliga, vaid tegi ikka korraliku renoveerimise.

Kõige suurem mure olevat tema meelest ajanappus. Sel põhjusel loobus Enn Onni paar aastat tagasi Waldorfi koolis kehalise kasvatuse tundide andmisest. Nii on laste jaoks rohkem aega. Isana püüab Enn Onni jälgida, mis laste ja ka tema enda vajadustega sobib, on see siis müramine, matkamine või raamatute lugemine. Ka beebide öise üleval olemisega harjub. «Seda tähtsustatakse üle. Peab teadma, et see kuulub elustiili juurde ega ole midagi hullu.»

Kohvikusse just pisemaid lapsi süüa tegema ta kaasa ei võta. Samas on Rohelisel Majal toimiv meeskond, mis on omaniku Enn Onni sõnul tema ja naise osa seal söögitegemisel minimaalseks teinud.

Enn Onni pole täheldanud, et aastate jooksul oleks isaks olemine kuidagi kergem või raskem. «Kui lapsi armastad, siis ei ole iseenda vanusel vahet. Alati on põhjusi, miks on kerge või raske isa olla» Ta ei välista, et koolis on lastel nende isa vanus jutuks tulnud, kuid probleeme see tema teada põhjustanud pole.

Enn Onni rõhutab, et kellegi eeskujul kõrgemas eas isaks saada päris kindlasti ei maksa – iga mees peab ikka ise oma jõu- ja ajavarusid hindama. «Iga inimene on erinev, mõni tahab vaikselt istuda, temale lapsed ei sobigi. Mina olen praegu ka aktiivne.»

Lisaks aktiivsusele mängib Enn Onni hinnangul suurt rolli ka mehe olek, mis tähendab, et ka palju noorem naine näeb meest mehena, mitte vanamehena. «Naine peab tajuma mehe elujõulisust. See on hästi tähtis. Sellest on raske rääkida ja seda raske aimata, aga see on oluline.»

Lapsesaamise eel tuleb vastutuse suurust mõõta

Pereterapeut Meelike Saarna nõustub, et igaühe elu on isiklik asi, seega ka lapsesaamise otsus. «Selge on see, et igal inimesel on vaja lapse sünniga kaasneva vastutuse suurusest iseendale aru anda. Võiks öelda ka nii: lapsesaamise projekt on ressursimahukas. Ressurssi on vaja mitmesugust: füüsilist, materiaalset, emotsionaalset, ajalist,» arutleb ta.

Meelike Saarna tuletab meelde, et nooremad ja vanemad mehed on toodud ressursi osas erinevas seisus. Kui nooremal on enamasti rohkem energiat ja füüsilist vastupidavust, võib tal olla puudu kannatlikkusest ja mõistvusest, teadmistest, mida hea vanemlus tingimata nõuab, ja ka materiaalne seis ei pruugi suurenenud pere vajadusi rahuldav olla. Keskealine mees seevastu on sagedasti paremini varustatud nii materiaalselt kui ka emotsionaalselt: elu jooksul on kogunenud nii vara kui ka rahuolekut iseenda ja maailmaga. «Füüsiline vastupidavus ja kognitiivsed võimed on aga alates keskeast paratamatult allakäiguteel,» nendib ta.

Sündiva lapse tervis on suure tähelepanu all

Ajakirjas Nature ilmunud uurimuses leiab Kari Stefanssoni juhitud töörühm 78 kolmeliikmelise islandi perekonna DNA järjestamise põhjal, et isalt järeltulijatele edasi antavate mutatsioonide arv on tihedalt isa vanusega seotud. Iga aastaga lisandub keskmiselt kaks mutatsiooni, nende akumuleerumine võib tõsta järeltulijas näiteks autismi või skisofreenia avaldumise riski, vahendas ERRi uudisteportaal. Teadlased selgitasid, et nähtust põhjustab meeste ja naiste sugurakkude erinevus: kui seemnerakke toodetakse rakkude jagunemise kaudu pidevalt juurde, siis munarakud aktiivselt ei jagune. USA teadlased rahustavad samas, et kuigi riskiarvud võivad olla hirmutavad, on enamikul vanas eas nooreks papaks saanud meestel terved lapsed ning märksa suurem roll tulevase lapse tervises on emal. See on ka põhjus, miks pärast 35. sünnipäeva beebiootele jäänud naisi tähelepanelikumalt jälgitakse.

Kui naistel muutub teatud vanuses lapseootele jäämine võimatuks, siis meestel selline tähtaeg puudub. Neil lihtsalt pole menopausi, mis fertiilse ea lõpetab. Küll võib aga bioloogia teisel moel oma korrektiive teha.

Aastatega siiski mehe sperma tootmise kvantiteet ja kvaliteet väheneb. Just viimane aspekt tõstab pärast isa 50. sünnipäeva sündival lapsel skisofreenia riski neljakordseks, suureneb ka autismispektrihäirete ja teatud vähivormidesse (rinnavähk naistel, lapseea leukeemia) haigestumise tõenäosus, hoiatavad USA meditsiiniteadlased. Nad usuvad, et universaalne test, mis meeste sperma kvaliteeti mõõdab, on saadaval juba kümnekonna aasta pärast.

Tuleks arvestada elu reeglite ja seaduspärasustega

Pereterapeut Meelike Saarna lisab, et kuigi psühholoogia kui teadus on kaardistanud inimese elu loomulikud arenguetapid, on eraldi teema see, kuidas iga konkreetne inimene elab, mis tema tähtsaid eluvalikuid mõjutab. Siiski maksaks arvestada elus olevate reeglite ja seaduspärasustega. «Omad ohud on nii sellel, kui lapsi saadakse verinoorelt, kui ka sellel, kui neid saadakse ajal, mil pool elust on möödas,» sõnab ta.

Ühe murekohana toob psühhoterapeut välja, et mida kaugemale edasi laste saamist lükata, seda väiksem on tõenäosus, et nähakse oma laste täiskasvanuikka jõudmist. «Elu võib olla väga ettearvamatu igas eas, ent nooremana lapsi saades on siiski suurem tõenäosus, et vanemad on elus ka siis, kui nende lastest on saanud noored täiskasvanud,» lausub pereterapeut. Üksiti säilib sellega ka võimalus nautida vanavanemaks olemist veel tegusas eas, see on omakorda toetav lapse saanud noortele. «Väikelapsel, kelle isa on 50. eluaasta kandis, on siiski palju suurem tõenäosus jääda veel üsna õrnas eas isata. Elu seadus on, et laps vajab enda kõrvale mõlemat vanemat vähemalt noore täiskasvanueani,» paneb Saarna südamele.

Tõsiasi, et keskeas isaks saanute arv kasvab, on pereterapeudi arvates osati aja märk. Ta põhjendab seda tõusnud keskmise elueaga ja elukvaliteediga, samuti on muutunud sotsiaalsed väärtused. «Nii mõnelegi elukaarele mahub kaks-kolm abielu ja eks siis tulevad lapsedki, kes sünnivad elukaare teises otsas,» toob Saarna näite.

Seda, et noorelt isaks saanud mehed on paremad või halvemad papad või vastupidi, Meelike Saarna sõnul väita ei saa. Mõlemad head ja vead on nii noortel kui ka vanematel isadel. «Kui väga palju lihtsustada, võiks välja tuua tendentsi, et noorte inimeste lapsed on elujulgemad, hakkajamad, ennastusaldavamad. Vanemaealiste vanemate lapsed võivad langeda oma vanemate ettevaatlikkuse, ülemuretsemise ja ülehooldamise lõksu,» selgitab ta. Samuti seisavad vanemas eas järeltulevat põlvkonda kavandavad isad silmitsi mitme tähtsa küsimusega, mida noorematel ei teki: kas ma jaksan kahekuuse lapsega öösiti üleval istuda? Kas suudan kaheaastase sabas joosta? Kas olen valmis lapse esimesse klassi astudes, et mulle öeldakse vanaisa? Kas olen veel elus, kui laps lõpetab gümnaasiumi, astub ülikooli?

«Vastused neile küsimustele võivad erineda ja sellest tulenevalt lahendusedki. Kui lahenduseks on lapse sünd, siis tuleb kõigele kaasnevale lihtsalt vastu astuda,» sõnab pereterapeut. Kui aga lapsed hakkavad küsima, miks nende pere on just selline, et isa on sama vana kui mõnel lapsel vanaisa, või miks osal õdedest-vendadest on teised emad-isad, soovitab pereterapeut vastata lapse ükskõik millistele küsimustele avatult, ausalt, kuid liigsete detailideta.