Tükk kirjandust – tükk elu

, lugeja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kirjailm kastepiisas»
«Kirjailm kastepiisas» Foto: Raamat

Mu laual lebab Henn Risto Mikelsaare uus raamat «Kirjailm kastepiisas». Kuna pärinen autoriga samast Tartu Tähtvere linnaosast, kuulub see mu peaaegu kohustusliku kirjanduse hulka. Ja tõepoolest, raamat äratab mõtteid ja tundeid.

Nagu annotatsioonis märgitud, käsitleb teos Eesti kirjandus- ja kirjastusmaastikku 1980. aastatest kuni tänapäevani, keskendudes autori «seiklustele» sellel maastikul. See on Henn Risto Mikelsaare teine paks raamat (esimene oli 2013. aastal ilmunud «Kaugel näen») varasemate õhukeseks lihvitute järel.

Muidugi on need kaks paksu teistsuguse suunitlusega teosed, olles otseselt autobiograafilised (küll muudetud nimedega), kuid muutus, mis väljendub eeskätt raamatulehekülgede arvu hüppelises kasvus, on siiski arusaamatu. Sest autori stiil on jäänud samaks – lakooniliseks. See on teadlase tagapõhjaga autori stiil: iga lause olgu lööv ja täpne, kusjuures laused on omavahel seotud või eraldatud sageli kolme punkti või mõttekriipsuga.

Tema tegelased pigem tegutsevad kui arutlevad. Samas on bioloogist autori looduskirjeldused vägagi detailsed, täis erinevaid tähelepanekuid, täis erinevaid taime- ja linnunimesid. Loodus on, inimesed peavad olemiseks tegutsema. Kirjanduse inimmaastiku looduskirjelduslik vorm kõnealuses raamatus mõjub aga äraspidiselt.

Kuigi siinkirjutajal nagu küllap enamikul tavalugejaist pole aimugi, kuidas, kui raskelt sünnib ühest tekstist raamat. Teame küll Lev Tolstoi «Sõja ja rahu» mitmekümnekordsetest ümberkirjutustest, eelnevalt avaldatud peatükkide ümbertegemistest jooksva kriitika mõjul, sündmustiku ja tegelaste kardinaalsest muutmisest, pealkirja teisenemisest.

Ja kui võimas epopöa maandub lõpuks lihtsasse perekondlikku idülli nagu väliselt Tolstoi endagi elu, siis loogilise jätkuna hakkab «idanema» «Anna Karenina». Ent Mikelsaare ka elutöö aruandena võetavast raamatust ei saa me midagi teada autori loomingulistest pingutustest ja piinadest. Seetõttu mõjub raamatu I osa «Õpiaeg» venitatu ja tuimana.

Kuid edaspidi läheb põnevamaks. Selgub, et tegemist on ühtlasi ristsõnamõistatusega: tuleb välja peilida n-ö valenimede taha peidetud tegelased. Ja neid on palju. Iga kirjandusega, ka ajakirjandusega, seotud tegelane (k.a ühekordselt mainitud) on saanud uue ilmeka nime. Vihjeliste varjunimedega on varustatud käsitletud ja mainitud raamatud.

Reaalsete inimeste ja teoste väljaselgitamine paneb kella käima ja aitab raamatuaega sisse elada. Raamatusse hakkab imbuma elu. Tugevad pingeallikad on romaanivõistlused ja nende läbielamine autori poolt. Romaanivõistluste võitude toel laieneb raamatusse suletud kirjandusväli tunduvalt.

Siinkirjutaja tuleb vastu autori soovile hinnata tema üllitist magistritöö vääriliseks. Miks mitte, magister Henn Risto Mikelsaar! Kusjuures bibliograafias oleksid Henn ja Ustav Mikelsaare ilmunud teosed – 16 nimetust – ja nende jooksvat kriitikat kajastavad artiklid ning vahest ka Emil Tode «Piiririik», millele on pühendatud võrreldes muu eesti kirjandusega, suhteliselt palju ruumi.

Just viimasega seoses on valgustatud omaaegset ägedat sõnasõda eesti kirjanduse suundumuste teemal. Sellist kirglikkust ei kujuta tänapäeval enam ette. Tuleb tunnustada Mikelsaare eelaimuslikku küsimust: äkki jääb «Piiririik» Tõnu Õnnepalu parimaks raamatuks. Nüüd, aastakümneid hiljem, võib tõdeda, et jah niimoodi plahvatada – sest plahvatus «Piiririik» kahtlemata oli – saab vaid üks kord elus.

Kehtides nii autori kui lugeja puhul. Autor heidab endast ära kogu eestimaise valguse, milles on kasvanud, prantsuse vaimu sajanditepaksusse berdjajevliku vabaduse pitseriga valguskehasse – Pariisi ööpäiksesse – säratades ebamaise valguse, milles aimub, ei mitte idaeurooplase, mitte homoseksuaali, vaid kaitsetu inimlapse kuju. Sa «näed» ilmsi elegantseimat inimese kui «õhku asetatud valguse» definitsiooni. Ja mõistad: alguses oli sõna.

Aasta pärast «Piiririiki» ilmub viimasele täiesti vastandlik Henn Mikelsaare romaan «Käiski Nuustakul ära». Ilmekad on juba pealkirjad! Suurepäraselt komponeeritud raamat, kus autor oma uurijaliku tähelepanu ja vaistuga heidab valgust kaduviku äärele jõudnud vanainimeste somnambuulsesse ellu. Valgusallikaks selles juurtetasandi autentses pimedikus on noore peategelase palavikuline maatööga rassimine – justkui tulekivist valguse väljatagumine.

Sõnad jäävad meile, vaikuse nende vahel – tähenduse – võtavad lahkujad kaasa. Just kirjandus saab anda vaikusele hääle ja olemisele pidevuse. Ja meie saame rõõmustada nii E. Tode «Piiririigi» kui Henn Risto Mikelsaare «Käiski Nuustakul ära» üle. Saame rõõmustada kirjanduse üle, mis kirjutab meid ellu.

***

Henn Risto Mikelsaar

«Kirjailm kastepiisas»

Eesti Raamat 2017

446 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles