Keskajal oli õllemaitsja amet eluohtlik

Ancientpages.com teatel võib arvata, et tegemist oli lihtsa tööga, kuid tegelikult oli asi lihtsusest kaugel, sest õllemaitsja vastutas jookide kvaliteedi eest oma eluga.

Õllemaitsja tööaja pikkus oli üks aasta ja siis määrati uus õllemaitsja.

Näiteks Inglismaal vastutas õllemaitsja valimise ja ametisse nimetamise eest raad ja õllepruulijate gild ning ametisse pühitsemine toimus suvisel pööripäeval.

Õllemaitsja pidi lisaks õlle ja teiste alkohoolsete jookide kvaliteedi tagamisele, mida ta tegi neid jooke maitstes, kontrollima ka seda, milliseid aineid ja kui palju jookide valmistamisel kasutati.

Selle ameti esindaja pidi kontrollima õlle ja teiste alkohoolsete jookide kvaliteeti lisaks valmistuskohtadele ka kõrtsides, sest kõrtsmikud lahjendasid jooke vee lisamisega, saades rohkem jooki ja üritades nii enam raha teenida. Samuti tuli kõrtsmikul küsida õlle eest õiglast hinda, mitte liiga kõrget.

Õllemaitsjal oli õigus õlle ja teiste alkohoolsete jookide lahjendamise ja ainete lisamise eest kõrtsmikele trahve määrata. Selle tõttu oli selle ameti esindajad kõrtsmike silmis nuhtluseks ja nende seas ebapopulaarsed. Ka õlletarbijad ja kõrtsikülastajad ei suhtunud õllemaitsjatesse hästi. Osades Briti, Hollandi ja Saksa keskaegsetes linnades olid õllemaitsjad sama ebapopulaarse kui timukad.

Ajaloost on teada õllemaitsjate tapmise juhtumeid. Nende ameti esindajad kaotasid elu näiteks kõrtsmike palgatud salamõrvari või siis mürgitatud õlle tõttu.

Kui õllemaitsja ei suutnud tagada õlle kvaliteeti ja keegi näiteks haigestus viletsat õlut juues, siis oli võimuesindajatel õigus õllemaitsja kohtu alla anda ja äärmuslikul juhul ka hukata.

Keskajal oli õlle valmistamine võrdlemisi lihtne, sest see koosnes veest ja linnasest, kasutati pinnakääritamist.  Juba 9. sajandist kasutati ka humalaid, mis andsid mõrkja maitse. 

Kääritamise teel saadi tugevamaitseline magus jook, mis läks kiiresti halvaks ja selle joomisel võis tekkida toidumürgistus.

Humalakäbide lisamisel õlut keedeti ja bakterid hävinesid, muutes õlle ohutumaks. 

Kuid enne seda, kui õllele hakati humalaid lisama, oli suur oht, et kääritatud jook võib tekitada haiguse ja isegi olla tappev.

Õllemaitsja pidi jooma ta palganud linna igas kõrtsis olevat õlut ja teisi alkohoolseid jooke teadmata, kas need võivad olla eluohtlikud ja kas ta võib nende tõttu surra.

Ajalooallikatest on teada, et kui õllemaitsja kahtles õlle kvaliteedis, siis sageli ta ei joonud seda. Raad ja õllepruulijad said tavaliselt teada, kui õllemaitsja ei olnud oma tööd teinud ning neil oli õigus teda karistada, kas siis trahvi või vangistusega. Saksamaalt Lübeckist on teada juhtum, milles õllemaitsja pea tegemata töö ja õllejoojate surma tõttu maha raiuti.