Toimiv tervikteos või tahtmatu treiler?

Alates ajast, mil postmodernism jõudis ooperikunsti, on loojad hakanud oma teoste puhul kasutama üha sagedamini rätsepalõikega tehtud ad hoc žanrimääratlusi. Üks selline on ka «ooper-kollaažiks» nimetatud «Doktor Haass», mida iseloomustab kontrastiküllane mosaiiksus ning sellest tulenev taotluslik eklektilisus.

See on huvitav ja mõjus lahendus – olgugi et nimetatud kvaliteedid esinevad üksnes teose muusikalises dramaturgias, jättes suhteliselt traditsioonilises võtmes lahendatud sõnalise dramaturgia peaaegu täiesti puutumata.

Aleksei Sergunini julgelt rütmistatud ja närviliselt pulseeriv muusika on dünaamiline ja otsekui iseenesega loovas konfliktis. Selles leidub stiilitsitaate 19. sajandi sümfoonilisest romantismist kuni rahvamuusika, kirikumuusika, marsimuusika ja moodsa minimalismini.

Siin on modernistlikule helikeelele omast afektiivsust ja neurootilisust – orkestri pillivalikus annavad tooni trummid, kontrafagott ja tuuba, meenutades Alban Bergi ja noore Dmitri Šostakovitši omaaegseid muusikadraamasid. «Doktor Haassi» üldisesse kõlapilti toovad värve ka draamakõne ning plekist lauanõudega kolistamise hääled.

Suhe groteskiga läheb mitmel puhul süütust flirdist kaugemale ning jõuab mõneti ootamatu ja üllatuslikult kiire õnneliku lõpuni neis stseenides, kus solistide ansamblisse kuulub ka oma partiid sihilikult ülepakutud dramaatilisusega esitav kontratenor.

«Doktor Haass» on ülimalt venepärane teos oma teemavaliku poolest. Kui tavapäraselt tegeldakse ooperite sisus inimestevaheliste võimu- ja/või armualaste suhetega, siis Sergunini teos kujutab indiviidi suhet impersonaalse süsteemiga, mida esindavad kõnealuses teoses riik ja otsapidi ka kirik ning ajastu ühiskondlikud arusaamad ja tõekspidamised. Ülimalt mitte-venepärane on aga esilekerkivate eetiliste küsimuste käsitlemine väljaspool religioosse maailmatõlgenduse pakutud raami.

«Doktor Haass» räägib nimitegelase eneseohverduslikust filantroopiast, võitlusest selle nimel, et 19. sajandi keskpaiga Vene tsaaririik tunnistaks meditsiinilist abi oma kodanikele (sh vangidele) elementaarse inimõigusena. Väga värskelt ja elutervelt mõjub kriitika inimliku kannatuse kui ühiskondlik-poliitiliste konnotatsioonidega nähtuse neile käsitlusviisidele, mida levitavad tuntud doktriinidest eelkõige kristlus («Jumal kannatas ja palus ka meil kannatada») ning konfutsionalism («Kannatus on seaduslik. Kui keegi on karistada saanud, siis on ta süüdi»).

Libretist Ljudmila Ulitskaja näib olevat moraaliküsimustes kantiaan. Ta osutab doktor Haassi avaliku tegevuse näitel, et niivõrd kui määratlus «inimene» võib teatud puhkudel kõlada uhkelt, ei kõla see uhkelt a priori.

Et teenida välja inimese nimetus rohkemalt kui pelgalt bioloogilises mõttes, tuleb indiviidil ilmutada vankumatut valmisolekut käsitleda teist inimest ükskõik kelle isikus mitte vahendi, vaid eesmärgina. Mitmesuguste viidete (tänapäeva kostüümid, videokaadrid, viited Stalinile ja GULAGile) näol osutab ooper, et see probleem on kahjuks ajastuülene.

Ooperis ei järgne ülekohtule ja kannatustele mingit metafüüsilist lunastust, üksnes kisendav vaikus, mis lõpustseenis moodsalt minimalistliku muusika raugemisest õhku värelema jääb.

Moraalse idealismi, kannatuspaatose, romantilise lüürilisuse ja groteski segu, mis iseloomustab Sergunini muusikat, on leidnud maitsekal moel väljenduse Denis Azarovi lavastuses. Lühikeste stseenide dünaamilist üleminekut üksteiseks toetavad lavaruumi liigendatus ühe multifunktsionaalse seina abil (kunstnik Dmitri Gorbas), videoprojektsioon ning koori leidlik ja hästi teose muusikalisse ja sisulisse dramaturgiasse lavastatud liikumine laval, lava kõrval ning saalis.

Kui mul on vaataja ja kuulajana Sergunini ooperile üldse midagi ette heita, siis üksnes selle liigset lühidust. See teos sisaldab nii oma ajaloolises-kirjanduslikus algmaterjalis kui ka muusikas väga palju väärtuslikku, mis vajanuks ja väärinuks pikemat väljaarendamist, kui ooperi praegune 50-minutiline kestus seda võimaldas.

Seega tundus «Doktor Haass» kogu oma headuses ja värskuses kõike muud kui monumentaalne. Toimiva tervikteose asemel mõjus see pigem tahtmatu treilerina. Nii libretist kui ka helilooja ilmutasid haruldaselt – ning otsapidi kriminaalselt – järjekindlat soovi mitte jääda sündmuste peale «istuma» ja lasta nende emotsionaalsel ja intellektuaalsel mõjul publikuni jõuda. Esimest korda sain ooperietendusel kogeda, justkui vaataksin lavalt kiirkerimisega filmi.

Ehkki helilooja on avaldanud kavatsust püüda väljendada läbi muusika doktor Haassi teadvuse evolutsiooni, ei pakkunud ooperi lühikesed stseenid ning nimitegelasele eraldatud «eetriaja» nappus selleks tegelikult eriti võimalust.

Ooperi lõpustseenis tõusis (tahtmatult?) peategelaseks hoopis teose nimikangelase õde, kes ohverdas tänu venna filantroopsetele tungidele oma armuloo. Ühtlasi oli ta ainus, kes pälvis heliloojalt õiguse lühikeseks aariaks, mida leidus teose peale koguni kaks. Üks ilusam kui teine – ainult kahjuks ilma õige emotsionaalse katteta, mida suutnuks anda üksnes materjali eepilisem käsitlusviis.

***

Aleksei Sergunin

«Doktor Haass»

Libretist Ljudmila Ulitskaja

Moskva Helikon Opera solistid, koor ja orkester

Dirigent Valeri Kirjanov

Lavastaja Denis Azarov

Festivali Kuldne Mask raames Tallinnas Vene Teatris 15. oktoobril