Henrik Roonemaa: Eesti e-valimised on kinni 2005. aastas (6)

Pea kõigi muude e-Eestit iseloomustavate teenuste kasutus on mitu korda suurem, isegi vaata et sajaprotsendiline: maksuamet, pangad, parkimine, digiretseptid ja nii edasi. Valimiste populaarsus on aga rohkem kui kümne aasta jooksul vaevalt kolmandikuni roninud. Jah, tänavu tuli rekord, aga see oli väga väike rekord.

Kindlasti on sellele võimalik välja mõelda mitu selgitust. EKRE ja Keskerakond sisendavad oma valijatele pidevalt, et e-hääletamist ei saa usaldada, mistõttu on kindlasti inimesi, kes ei julge seda kasutada. Ja siis saavad need parteid teistest vähem e-hääli ja teatavad, et no näete, on ju kahtlane.

Kasutajate grupid ka ilmselt mingis osas ei kattu. Paljud pensionärid ei pargi Tallinnas, ei aja pangas iga päev asju ega pea esitama tuludeklaratsiooni, küll aga käivad valimas.

Aga tegelikult käib e-valimas vähe inimesi, sest üldse käib valimas vähe inimesi. Selle nädala igasugused rääkivate peade saated tõdesid ka, et eriti Tallinnas oli valimisaktiivsus väga väike, sest «Keskerakond ei suutnud venelasi mobiliseerida» ja «neil valimistel puudus keskne konflikt, mis oleks inimesi hääletama viinud». Me muidugi teame, et inimeste valima saamine nii käibki, et kohalike valimiste keskne küsimus ei ole spordihallides ega tänavate asfalteerimises, vaid ikka homoabieludes ja venelaste kiusamises.

Nii et selle asemel, et parteid oma valijaid niimoodi «mobiliseeriks», võiks hoopis teha valimised vähem ülevad ja rohkem mugavad. Kui me teeme hääletamise inimestele veel lihtsamaks, siis on lootus, et rohkem neist ka valimistel osaleb.

Ma tean, Facebook on varsti täis inimesi, kes puhisevad ja küsivad, et no kui lihtsaks peab kodanikule neid asju ikkagi tegema ja et see on demokraatliku protsessi labastamine ja nii edasi. Kas ikka on? Mille poolest on parem, et me meelitame valijaid jaoskonda, õhutades inimeste vahel asjasse mitte puutuvaid konflikte?

Pealegi, Eesti e-valimised pole lihtsad. Nad on jäänud 2005. aastasse kinni. See, et me saame e-hääletada, on võimas asi, aga ma juba kujutan ette noort Eesti startupperʼit oma lääne kolleegidele e-valimisi demonstreerimas. Selleks tuleb kusagilt otsida sülearvuti, see käivitada, siis tahab Windows uuendamist ja viirusetõrje ka, siis tuleb veebist laadida EXE-fail, leida see kataloogist üles, käivitada (ja loodetavasti ta käivitub), võib-olla ka kotist koukida välja ID-kaardi lugeja, see arvuti külge ühendada ja nii edasi. Meie Eestis oleme sellega harjunud, aga iga normaalne uue aastatuhande põlvkonna esindaja oleks selle kõige peale ammu haigutanud, vaadanud imestusega juhtmepusa ja kaadervärki ning läinud e-hääletamise asemel õue selfisid tegema.

Muide, täpselt seda nad tegid, ka Eestis. Tänavu said valmistel hääletada ju ka 16–17-aastased. Kokku oli neid nimekirjades 24 334, aga e-valimistel osales neist vaid 1794. Kui palju noori üldse kokku valimas käis, seda ei tea keegi, sest valijate nimekirjad on meil endiselt paberil, mitte arvutis ja sääraseid kokkuvõtteid teha ei saa.

Pooleteise aasta pärast toimuvad järgmised riigikogu valimised. See on täitsa piisav aeg, et saaksime siis juba hääletada ka oma telefoniga, olles enne saanud riigilt sõnumi, et aeg oleks see asi nüüd kohe ära teha. Ma olen muide kindel, et sellise lihtsa ja ilusa äpi teeksid Eesti IT-inimesed ka tasuta ära. Oma riigi heaks.