Arenguseirel saab olla ka oluline roll poliitikakujundajate ja teadlaste kokku viimisel, kasutades poliitikakujundajate abi tulevikku puudutavate küsimuste püstitamiseks ja teadlaste abi neile vastamiseks, kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov.
Maailm on järjest keerulisem ning igapäevakogemus ei oma enam kuigivõrd praktilist väärtust töökindlate poliitikate kujundamisel. Igale keerukale küsimusele on olemas vastus, mis on lihtne, selge ja väär. Sellised tõdemused kõlasid oktoobri alguses toimunud neljandal teaduspoliitika konverentsil sarjast «Teadus kui Eesti arengumootor», mis keskendus teaduse ja riigijuhtimise ühisosa suurendamisele.
Termin «arenguseire» tuli Eestis kasutusse 2006. aastal ja see tuleneb inglisekeelsest terminist «foresight», mis tähendab püüdu vaadata tulevikku, otsida ja tõlgendada varajasi märke olulistest eesseisvatest muutustest. Näiteks märke ühe või teise sektori või tehnoloogia või tarbijagrupi esiletõusust, globaalse kaubanduskliima või rändemustri muutustest ja nii edasi.
Eesti Arengufondi ajal oli arenguseire rõhuasetus võtmevaldkondade leidmisel ja arendamisel. Lennart Merit tsiteerides võib öelda, et otsiti Eesti Nokiat – maailmaturu ärivõimalusi, kus Eesti võiks edukas olla ning tehti ettepanekuid, kuidas neid realiseerida.
Arenguseire liikumisega riigikogu juurde on mandaat muutunud. Kehtiva arenguseire seaduse kohaselt tuleb tuvastada ja analüüsida pikaajalisi arenguid ning koostada alternatiivseid stsenaariume: erinevad argumenteeritud hüpoteesid selle kohta, millises olukorras võime end 10-15 aasta pärast eest leida.
Tegemist ei ole üksnes kõige tõenäolisemate arengute prognoosimisega, vaid isegi vastupidi – seadusandja soov on olnud mõelda avaramalt ning pakkuda välja ka täna radikaalsete või ebatõenäolistena tunduvaid stsenaariume. Seda muidugi eeldusel, et on võimalik loogiliselt põhjendada, miks võime sellisesse punkti välja jõuda. Asja mõte on testida, kui töökindlad on tänased poliitikad, kui arengud ei ole üksnes evolutsioonilised.
Näitena võib siin tuua rahvusvahelise naftafirma Royal Dutch Shelli, mis 1970ndate alguses hakkas kasutama stsenaariumide loomist. Stsenaariumid 1973. aasta naftakriisi kohta võimaldasid ületada Shellil raskused paremini, kui seda suutsid konkurendid. Shell lõi ka stsenaariumi Nõukogude Liidu lagunemise kohta ja seda ajal, mil enamik lääne analüütikuid ja sovetolooge ei olnud selle peale isegi mõelnud. Loomise hetkel tundus see radikaalne ja ebatõenäoline. Ometi selle võimaluse läbimõtlemine lõi Shellile eelduse paremaks kohanemiseks Nõukogude Liidu lagunemisega ja selle mõjudega rahvusvahelistele turgudele.
Stsenaarium ei ole seega prognoos. Aga kas ta on strateegia? Kui Euroopa Komisjon tuli käesoleva aasta märtsikuus välja niinimetatud valge paberiga Euroopa Liidu tulevikust, kus kirjeldati viit võimalikku stsenaariumi, küsisid pärast paljud, et mis see siis nüüd on. Toodi küll välja alternatiivid nagu «üksnes ühtne turg», «multi-kiiruseline Euroopa» või «rohkem Euroopat», aga miks jäädi sinna pidama, ei pandud kohe lauale ka valikut ühe või teise alternatiivi kasuks?
Stsenaariumide eesmärk on välja joonistada nii-öelda puhtad mudelid, mis avardavad meie arusaamist arenguvõimaluste ruumist. Mõttekas ja praktiline strateegia on tõenäoliselt mingi hübriid mitmest erinevast puhtast mudelist. Kuid stsenaariumide kasutegur seisneb selles, et kui kaalutakse üht või teist valikut, on võimalik öelda, millise stsenaariumi suunas see meid viib või kui hästi ühes või teises stsenaariumis toimib. Teisisõnu, paremini mõista erinevate valikute tagajärgi.
Stsenaariumeid võib luua iga lasteaialaps lihtsalt fantaasiat lennata lastes. Kuid selleks, et stsenaariumist poliitikakujunduses praktiline kasu tõuseks, on mõistlik neid teha teaduslikku meetodit au sees hoides.
Esiteks, vaja on süvitsi ja sisuliselt analüüsida võtmetegureid, mille arengutest sõltub, kas jõuame välja ühte või teise stsenaariumisse. Mis need võtmetegurid on, kuidas nad seni on muutunud ning miks ja mida võib oodata edaspidi – nendele küsimustele otsime vastuseid, vaadates vastavatel teemadel tehtud teadustöid, analüüse ja uuringuid, vajadusel mõnd küsimust juurde uurides. Tähtsal kohal on küsimused muutuste suunast ja ulatusest, samuti põhjuslikkusest ja koosmõjust.
Teiseks, kui stsenaarium on narratiivina kirjeldatud, tahab poliitikakujundaja teada, mida see tähendab. Mida see, soovitavalt arvulise hinnanguna, tähendab maksutuludele või tootlikkuse tasemele või mõnele muule riigi arengu seisukohast kriitilise tähtsusega näitajale? Siin tuleb toetuda mõjuhinnangute metoodikale ning teadlastele ja analüütikutele, kes seda valdavad.
Kokkuvõttes, «arenguseire» on tinglik nimetus analüüsidele, mille eesmärk on luua ja avardada arusaamist võimalikest tulevikuarengutest. Toetumine teadlastele ja teaduslike meetodite au sees hoidmine on hädavajalik arenguseire kvaliteedi tagamiseks. Kuid arenguseirel saab olla ka oluline roll poliitikakujundajate ja teadlaste kokku viimisel, kasutades poliitikakujundajate abi tulevikku puudutavate küsimuste püstitamiseks ja teadlaste abi neile vastamiseks.