Meediat on esimest korda valima minevate 16–17-aastaste noorte võimaliku passiivsuse tõttu haaranud kerge ärevus. Miks selline hirm ja kas midagi saab veel päästa?
Jüri Kõre: peibutused noorele valijale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesele küsimusele vastuse leidmiseks pole vaja väga sügavalt kaevata. Uuringus Eurobarometer 408 (Euroopa noored) küsiti kuni 30-aastastelt noortelt: kas Te osalesite viimastel kohaliku omavalitsuse, regionaalvalitsuse, parlamendi või europarlamendi valimistel? Eestlaste valimisaktiivsus oli Ida-Euroopa riikide seas Leedu järel konkurentsitult kõige madalam.
Osalusprotsendid on järgmised: 44 (KOV), 14 (regionaalvalitsus), 24 (parlament), 28 (europarlament). Ja nüüd küsimus: mis on pildil (eelnevates numbrites) valesti? Ei, mitte mõni konkreetne protsent, mille üle norida. Valesti on see, et regionaalsed võimuorganid (maavalitsused) ei ole Eestis valitavad ja sellist valmistoimingut ei saanud küsitletud teha! Vastajad ei jaga nende andmete põhjal, millist võimuorganit nad ülepeakaela valivad, ilmselt siis ka mitte seda, millist poliitikat nad oma valikuga toetavad.
Mida oleks pidanud tegema teisiti? Esiteks, kui tahetakse noori ja poliitikuid lähendada, siis ei saa viimaseid kramplikult hoida koolist eemal. Koolidele on välja pakutud reeglid, mis näiliselt välistavad valimispropaganda ja rõhuvad maailmavaate kujundamist.
Vastajad ei jaga nende andmete põhjal, millist võimuorganit nad ülepeakaela valivad, ilmselt siis ka mitte seda, millist poliitikat nad oma valikuga toetavad.
Mis maailmavaate kujundamisest saab aga poliitikute ja koolipere kohtumisel juttu olla olukorras, kui politoloogid kuulutavad lahtise tekstiga: Eesti erakondadel puudub kindel maailmavaade (PM, 10.8).
Kuidas peaksid suhtuma noored tartlased riigikogus Rail Balticu Pärnu kaudu mineva trassi otsuse poolt hääletanud peibutuspartidesse (Jürgenstein, Laaneots, Must, Pikhof)? Nende koduerakondade kohalike valimiste programmidesse on peidetud varjatud pahameel Taaralinna «kottimisest» trassivalikul!
Teiseks puudutan paari sõnaga konkreetsemat teemat, noorsoopoliitikat. Noortevaldkonna arengukava 2014–2020 nimeline riiklik dokument peab prioriteetseks noorte omaalgatuse toetamist. Tartu linna noorsooprogrammide ja -projektide toetus on 2017. aastal kokku 55 107 eurot.
Tunnistan ausalt, et volikogu kandidaadid otsivad lahendust teises suurusjärgus probleemile, Tartu ühe aastaeelarve (umbes 150 miljonit eurot) suurusele investeeringupuudujäägile.
Ükspuha kui ilusasti keerutada, ei ole nad praegu võimelised päris adekvaatselt hindama nimetatud summade (0,05% jooksvast eelarvest!) kasutamise otstarbekust.
Meil on ju ainult üks valimisnimekiri, mis valdab peenhäälestamise keerulist kunsti! Sellises olukorras oleks iseenesest mõistlik, et mägi tuleks Muhamedi juurde. See tähendab, et noored (noortevolikogu) annaks ise selgelt märku oma muredest ja soovidest.
Paraku meenutab hiljuti silma jäänud noortevolikogu esindaja artikkel tüüpilist parteikongressi kõnede stiili. («Tartlaste leek põleb eredalt ja noortel ei ole järsku tärkamas soov tuleviku üle kaasa rääkida, see soov on nendes alati olnud», TPM, 17.8).
Ei teki tunnet, et tegu on noore inimese oma mõtetega, pigem on tegu parteikontori üllitisega. Kolmandaks on valimiste kontekstis põnev arutleda ka küsimuse üle, kes ikkagi langetab lumehelbekeste põlvkonna nimel otsuseid. Kas nemad või nende vanemad? Ja kui vanemate jaoks on kohalikud valimised teisejärgulised, siis kas on põhjust eeldada samasugust hoiakut ka helbekeste poolt?
Tegelikult väärinuks meie kaaslinlase Tõnis Lukase aastatetagune ettepanek vanematele alaealiste laste olemasolul lisahääle õiguse andmise kohta valimistel hoopis suuremat tähelepanu, kui see sai. See uuendus olnuks hoopis mõjusam võrreldes 16–17-aastaste noorte valimiskastide juurde lubamisega.
Muu hulgas oleks see samm jõustanud naisvalijaid ja muutnud ilma võitlevate feministide sekkumiseta Eesti poliitika pehmemaks, nii valitsejaid kui valitsetavaid säästvamaks. Halastamatu statistika järgi on meil ju kümne üksikema kohta üks üksikisa. Ehk siis kümme lisahäält emadele ja üks isadele!
Vaatamata mõningatele raskustele noorte huvide piiritlemisel on valimisliidu Tartu Heaks programmis terve hulk nende elu mõjutavaid ettepanekuid. Üld- ja kutsehariduse kvaliteeti, kooli füüsilist ja vaimset keskkonda, noortekeskusi ja huvitegevust, noorte ettevõtluskoolitust ja -toetusi, ülikoolijärgset ajutisest alaliseks tartlaseks saamist toetavaid samme. Nii et mis muud kui edu valiku tegemisel, noor tartlane!