Kodukotuse seeniormeesteklubi president Kalev Jahnson saatis Tartu Postimehe lugejaile vaatamiseks fotogalerii, kuidas Tartu vanamehed käisid Kihnu saarel. Ühtlasi andis ta ühele oma klubi liikmele ülesandeks reis ka arvutilehele kirja panna. Tarmo Kerstna ei pidanud palvet paljuks ja jutustas päeva ümber selliselt.
Tartu vanamehed käisid Kihnu Virvel külas
22. september 2017, 17:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meie mehed tegid teoks oma ammuse plaani ja käisid ära Kihnu saarel. Tõuke selleks andsid Kihnu kirev kultuurielu ning võimalus ainult ühe päevaga saarele ring peale teha.
Klubi eestseisus oli asjad minutilise täpsusega paika pannud nii, et buss sai hommikul kell neli startida ning õigeks ajaks Munalaiu sadamas kohal olla.
Praam nimega Kihnu Virve oli otsekui meie tarbeks. Meie 22-ne seltskond – 19 meest ja kolm naist – olidki varahommikul peamised reisijad. Kohvipuhvet ja pirukabaar töötas ning meri ise oli laudsile. Sõidumõnu kestis pisut üle tunni.
Et mõnel mehel oli ka binokkel kaasas, siis hakkasid nad kohe laulu jorisema: «Ma vaatan paadist kiikriga, kui kaugel on see Kihnumaa…»
Lainetel kõikusid luiged ja kormoranid ning mõned kaluripaadid, kes merest võrke välja nõudsid.
Võim puha naiste käes
Klubis on mehi, kellest mõned on nõukaajal saarel käinud, kuna tollal oli ju Kihnu üldse ainuke saar, kuhu pääses ilma piiritsooni lubatäheta.
Seekord ootas meid sadamakail Mercedes, kena noorik Kerli roolis, ja kena giid Evi kõrval.
Kihnus on ikka kõik tähtsad ametid naiste käes. Autokasti mahtusid Tartust tulnud ilusti ära. Nii tegime läbi Kihnu kultuuriretke.
Alustasime sadamast. Ilusad männimetsad ümberringi – Kihnus viiakse mänd isegi jõulude ajal tuppa, kuna kuuski saarel peaaegu ei kasva, sest pinnas olevat selline.
Inimesi ja loomi on Kihnus väheseks jäänud – püsielanikke kuskil 600 ning ainult kolm lüpsilehma. Vajalik kraam tuleb mandrilt sisse vedada.
Väikeautosid nägime õuedes rohkesti, samuti kuulsaid kastiga külgvankreid IZ-350.
Käisime kirikus, muuseumis, tuletornis ja vallakeskuses. Väliselt on kirik õigeusu sümboolikaga, kuid jumalateenistus on segu nii õigeusu- kui ka luterliku kiriku tavadest. Kool on olemas, päästeauto ja päästja-mees ka. Oma raadiosaadegi käib eetris.
Kuulsime palju Kihnu elust-olust ning sellest, et vahel juhtub, et Kihnus ollakse ilmavangis.
Saime kalasuppi, suitsulesta, tuulehaugi, kihnu leiba ja saia.
Virve oligi kodus
Reisi lõpus kohtusime Kihnu Virvega tema enda talus. Kuigi kohtumine oli plaaniväline, võeti meid vastu nagu vanu tuttavaid.
Kihnu Virve ja meie klubi president Kalev Jahnson olid ju eelmisel aastal eakate päeva tähistamisel Tallinnas 60+festivali konkursi «Aastad täis sära ja väärikust» laureaatide vastuvõtul. Kihnu Virvele omistati elutööpreemia ja Tartu seeniormeeste klubile seltsielu edendamise laureaadi tunnustus.
Virve on särtsakas inimene, 89-aastane ning kursis maailma asjadega. Toredas vestlusringis kuulasime mõnusat jutuvada ja laulu. Tuntumaid ja meeleolukamaid laule laulsime koos. Lõpupildigi tegime seal.
Jõudu ja tervist Virvele ja edu saarerahvale Tartu meesteklubi poolt! Kirja pani Tarmo Kerstna, reisil osalenu.»