/nginx/o/2017/09/20/7121203t1h523f.jpg)
Valimiseelsed arvamuslood ja sõnavõtud kutsuvad üles mõtlema suuremalt, et Tartu tähtsus regioonis säiliks või isegi kasvaks. Nagu ütles eilses intervjuus Tartus kohalikel valimistel kandideeriv Hannes Klaas: Tartut külastab kõigest viis protsenti Eestit väisavatest turistidest. Maitseasi, kas see arv tundub väike või suur, kuid näitab olukorda, kus me turismivaldkonnas asume.
Klaasi ja tema kaaslaste idee on Arena Tartu, suur multihall. Mõttel on jumet, kuid kas sellest saab ikka kujundada nii populaarse koha, et see kuidagigi ots otsaga kokku tuleks? Sest nagu Klaas samas intervjuus leiab, võiks Tartu hakata mõtlema, kuidas pääseda lõputust kulutamisest.
Augustis peatusin Leedus Tartu-suuruses Šiauliais. 102 000 elanikuga linn asub samamoodi sisemaal. Kesklinnast pisut eemal leiab Jablonskio tänavalt umbes sellise suurhalli, millesarnast osa tartlasi ihkab oma linna. Majas on paar-kolm suuremat üritust nädalas, kuid pea pooled neist on korvpallikohtumised. Meenutagem, kui tähtis ja kõikehõlmav spordiala on Leedus korvpall. Mida see Tartus paraku pole.
Suurhalli külastamiseks ma põhjust ei leidnud. Ka muus ei avanud see iseenesest suur linn end võõrale mitte kuidagi. Mis paneb mind küsima, kas Tartu teeb seda või tekib võõral siin samasugune tunne nagu minul Šiauliais, et heakene küll, aga sõidaks nüüd edasi.
Ehkki tartlasena on raske linna võõra vaatenurgast märgata, paistab mulle kohati, et me nokitseme üht-teist siin-seal, nägemata laiemat pilti. Kui me vahetame jõekaldal kõnniteepiirdeid, siis miks ainult ühel kaldal ja lühikese jupi? Kõigest paarsada meetrit allavoolu meile avanevate heakorra ja avaliku korra murede lahendamiseks ei pea ootama valimisi.
Ja kui me paneme jõele purskkaevu, äkki teeks kuidagi nii, et see ei näeks välja nagu loodusõnnetus? Vesi laskugu näiteks Toomelt mööda koskede ja kärestike kaskaade, umbes nagu Soomes Kotka linnas või Riia kesklinnas. Kallis, aga jääks meelde.
Mis oleks, kui lahendaksime kaldapealsete küsimuse üldse kompleksselt – koos promenaadide, sildade, kanalite ja spordiplatsidega, nagu näiteks lõunanaabritel Jelgavas?
Ja kui me avame lastekaitsepäeval järjekordse mänguväljaku, et see ei oleks enam linnuke-kirjas-nikerdis, vaid selline, mille pärast ei pea osa tartlasi paljuks sõita 440 kilomeetri kaugusele Ventspilsi.
Tartul on olnud omad magnetid. Näiteks Aura oli alguses koht, mille pärast spetsiaalselt Tartusse tuldi. Konkurendid ei maga ja mõnesaja kilomeetri raadiuses leiab nüüd märksa uhkemaid veekeskusi. Ehk on käes aeg ehitada Aura Baltimaade võimsaimaks veekeskuseks? Kindlasti jääks meelde!