Marko Mihkelson: Zapad 2017 ja Eesti julgeolek (8)

Venemaa on ainus riik maailmas, kes varjamatult kasvatab oma militaarmusklit võimalikuks sõjaliseks konfliktiks lääneriikidega. Selle ilmekas näide on septembri keskel toimuv suurõppus Zapad 2017, mille tõenäoline virtuaalne stsenaarium on järjekordselt NATO ja Euroopa Liidu riikide ründamine.

Samas on meil ja liitlastel oluline näha veelgi suuremat pilti. Ohtlikud arengud Korea poolsaarel, jätkuv «unustatud sõda» Ida-Ukrainas, plahvatusohtlik Lääne-Balkan, katkine laiem Lähis-Ida, kasvav diplomaatiline pinge USA ja Venemaa suhetes – kogu see negatiivselt laetud dünaamika võib luua olukorra, kus eeskätt Ameerika Ühendriigid on korraga seotud mitme tõsise vastasseisuga. Juhtivate lääneriikide võimekuse hajutamine ongi kõige ohtlikum tendents Eesti julgeoleku tulevikku silmas pidades.

Suurriikide jõupoliitika naasmine on kahjuks paratamatu. Maailm on suures muutumises ning seda sõnadega ei peata. Meil on tähtis osata kohaneda ning koos liitlastega tajuda, kuidas suudame kõige paremini oma maailma kaitsta. Ka seda, kuidas Venemaa impeeriumimeelset ja autoritaarset tungi ohjeldada.

Mis seal salata, Venemaa on kohati paremini valmis reaalse maailma jõumängudeks. Nagu ka Hiina. Väärtused ja rahvusvaheline õigus pole takistus, loeb vaid jõud ning pragmaatiline kalkulatsioon. Samal ajal leiavad Euroopa Liit ja USA aega vaidluseks tühistel teemadel. Seda ajal, mil lääne ühtsus on vabas maailmas nõutum kui ehk kunagi varem. Viimane aeg on sellest üle saada.

Õppuste Zapad (tõlkes «lääs») ajalugu on parim näide sellest, kui vähe on Venemaa viimase poolsajandi jooksul olemuslikult muutunud. Esimest korda korraldati läänemaailmavastane õppus Zapad juba 1973. aastal. Vene impeerium varjunimega Nõukogude Liit oli siis oma absoluutse mõjujõu tipu lähedal. Nüüd on neid toimunud seitse korda (1973, 1977, 1981, 1984, 1985, 1999, 2013), kaheksas on kohe tulekul.

Zapad 1981 oli näiteks suurim sõjaväeõppus, mille Nõukogude Liit külma sõja ajal korraldas. See algas 4. septembril 1981 ning vältas kaheksa päeva. Õppusest võttis kõigi väeliikide koosseisus osa kuni 150 000 meest. Selle käigus katsetati ka uusi relvi, nagu näiteks strateegilisi keskmaarakette RSD-10 Pioneer (laskeulatus 5500 kilomeetrit, NATO klassifikatsioonis SS-20 Mõõk). Läänemerel toimunud massiivsetest mereväeõppustest võttis osa ka ristlejast lennukikandja Kiiev. Muide, selle laeva saatuseks kujunes hiljem saada lõbuatraktsiooniks ja lukshotelliks Hiinas.

1981. aasta õppus oli mõeldud eeskätt jõudemonstratsiooniks, propagandamasin töötas täiel võimsusel. Õppused päädisid suure võiduparaadiga. Lisaks NATO hirmutamisele Saksamaa ründamise imitatsiooniga oli õppuste ajastus ning ka tegevused seotud kriisiolukorraga Poolas, kus ametiühinguliikumine Solidaarsus tegi oma esimesi samme. Seetõttu oli ka mõistetav, miks maabumisoperatsioon toimus õppuse ajal just Gdanski lähistel.

Sellest ajast on möödas terve igavik, kuid vastasseisu olemus pole muutunud. Suurim erinevus Zapadi õppustest 1970. või 1980. aastatest on Venemaa sihtmärk. Kui siis olid peamised virtuaalsed ründesihid Taani väinad ja Saksamaa, siis nüüd on need Balti riigid, Läänemere saared (sealhulgas Rootsi Gotland ja Soome Ahvenamaa) ning Poola.

Ekslik oleks arvata, et Venemaa õpib ja harjutab sõda üksnes NATO vastu. Täpselt sama palju on see vaenutegevus ka Euroopa Liidu vastu. Nagu ütles kunagi USA president Ronald Reagan: meil pole usaldust teineteise vastu mitte selle tõttu, et meil on palju relvi, vaid meil on palju relvi, kuna pole usaldust teineteise vastu. Midagi pole 30 aastaga muutunud. Kahjuks. Läänemaailma ja Venemaa vahel laiub endiselt suur ideoloogiline kuristik. Kõik sillaehituskatsed on siiani läbi kukkunud.

Iseenesest on ilmekas, et Venemaa alustas Zapadi õppuste seeriat uuesti 1999. aasta juunis. See oli kaks kuud enne Vladimir Putini määramist Venemaa peaministriks, kuid mis olulisem, mõni kuu pärast NATO õhurünnakute algust Jugoslaaviale Kosovo kaitsmise eesmärgil. Just see aasta tähistab mesinädalate lõppu tänapäeva Vene-lääne suhetes. Sümboolseim murdehetk oli Venemaa peaministri Jevgeni Primakovi U-pööre Atlandi kohal 1999. aasta kevadel, kui ta teel Washingtoni otsustas NATO rünnakute alguse tõttu oma lennuki Moskvasse tagasi suunata.

Sageli on arvatud, et Venemaa muutus sõjakaks alles president Putini ajal. Aga kuhu jäävad tuhanded hukkunud inimesed Karabahhis, Gruusias, Moldovas, Tšetšeenias? Impeerium on olnud vasturünnakul juba terve viimase inimpõlve ning nii jääb see paraku veel pikaks ajaks.

Õppused Zapad 2017 on seetõttu vaid üks lüli pikas ahelas ning selle vahetu ohustav mõju ei ole mõõdetav üksnes mõne päevaga septembri keskpaigas. Praegu pole mingit alust arvata, et Venemaa võiks suurõppust kasutada uueks sõjaliseks avantüüriks. Pigem näeme suurele sõjale kohaseid harjutuselemente (erivägedest tuumarusikani), naabrite (sealhulgas Valgevene) hirmutamist, Ukraina närvidel mängimist. Kõige tähtsam on aga väljakuulutamata vaenukiskumine Ameerika Ühendriikide ning tema liitlastega. 

Kremlis on ammu klaar, et ainus reaalne jõud, takistus Venemaa mõjujõu taastamise teel on Ameerika Ühendriigid. Enamiku Euroopa riikide vabatahtlik desarmeerimine on jätnud kontinendi kaitsevõimesse suure lünga. Seepärast on ka Venemaa tegevus kõigil võimalikel rinnetel alates mõjutusoperatsioonidest kuni kaudsete sõjaliste vastasseisudeni sihitud USA rahvusvaheliste positsioonide nõrgestamisele. Selle kaudsem eesmärk on kujundada olukord, kus senine vaba maailma julgeolekuarhitektuur mureneb ning selle asemele kerkib juba Venemaa tahtest sõltuv süsteem. Tõsi, siin ei tohi muidugi unustada veelgi mõjukamat tegurit tänapäeva maailmapoliitikas – Hiinat. Aga see on hoopis eraldi lugu.

Üks Eesti välis- ja julgeolekupoliitika keskseid küsimusi on seega läänemaailma ühtsus ning suutlikkus korraga hallata väga erinevaid kriise. See saab olema peamine teema ka septembri algul Tallinnas toimuval Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi välis- ja kaitsepoliitika konverentsil.