Suurim Eesti patrioot on 62-tonnine tank Challenger 2 (2)

Tapa külje all asuva 1. jalaväebrigaadi territooriumil ringi liikudes pole esimene üllatus mitte loo peategelane, vaid asjaolu, et alates viimasest külaskäigust eelmisel suvel on sinna kerkinud kõvasti uusi remondihalle ja kasarmuid, rääkimata raske ja veel raskema tehnikaga palistatud parklatest. Ühe sellise platsi nurgas seisab jupike NATO heidutusest: neli Challenger 2 põhitanki, mis on valmis Eesti vabaduse ja NATO nimel lahingusse müdisema.

Challenger 2 rabab esimesel kohtumisel oma gigantsete mõõtmetega. Vaese mehe suvila suurune mürakas on 2,5 meetrit kõrge ja 11 meetrit pikk, laiust on tal 3,5 meetrit ehk sama palju kui ühel Fiat 500-l pikkust. Aga kuna britid on oma hiiglase üle silmanähtavalt – ja ka põhjusega – uhked, on nad nõus tegema reeglitesse erandi ja ajakirjaniku isegi proovisõidule viima. Nii roningi torni otsa, tõmban kuulivesti selga, pigistan kiivri, kõrvaklapid ja kaitseprillid pähe ning poen läbi katuseluugi otse kahuri kõrvale, laaduri kohale.

Minu kõrval, samuti jalgupidi istme peal seisev tankikomandör annab käsu ja juht käivitab mootori. Irdub pilveke musta suitsu, teraskolakat läbib väike võdin ja selja tagant hakkab kostma lärmi, mis toob meelde eelajaloolised Valgevene traktorid lapsepõlvest.

Komandöri järjekordse käskluse peale võtame kohalt nii delikaatselt, nagu oleks tegemist sõidueksamiga. Viivuks on kuulda, kuidas iga üksik kummiplaatidega pehmendatud roomikulüli vastu nõukaaegse lennuvälja betooni kolksatab, ent kohe asendub see ühtlase roomikukolinaga. Kuna tankil on selleks ajaks juba sama palju kiirust kui kohtumisele hilineval jalakäial, virutab kuuekäiguline automaatkast sisse teise käigu ja terve tank nõksatab. Kuigi jah, briti tankilt Porsche topeltsiduri eeldamine oleks ka veidi kummaline…

Teisele käigule järgneb jõnksatusega kolmas, seejärel neljas, tuul keerutab lennuväljalt tolmu näkku. Ning kui minul ja komandöril oleks diadeemi all blondid lokid, näeksime välja nagu tüdrukuteõhtu peategelased, kes on end tähelepanu saamiseks valge limusiini katuseluugist välja pigistanud.

Aga kuna tegemist on pelgalt tankiga, pole meil diadeemi. Ja kuna tegemist on ikkagi tankiga, avastan end hetk hiljem sõitmas selg ees, sest komandör on andnud käsu keerata torni 360 kraadi. Taas meenub lapsepõlv ja tivoli, ainult et see atraktsioon on briti maksumaksjale maksma läinud ligi kuus miljonit eurot.

Järgmise tiiru ajal palub komandör käivitada suitsuekraani ning paari sekundiga tekib tanki sappa pikk ja tihe valge pilv. See lokaalne ilmastikunähtus on sedavõrd võimas, et jätab häbisse kõik ameeriklased, kes eales oma auto diiselmootorit sama eesmärgiga on tuuninud (vt ka «Rolling coal»).

Ent sellel lõbul on peagi lõpp, sest kätte jõuab proovisõidu kriitilisim hetk: lauge vasakkurv! Kusjuures see pole nali – sõiduk, mis kaalub 62 tonni ja on 2,5 meetrit kõrge, tõepoolest naaldub paariks sekundiks, aga üldmulje meenutab pigem Tallink Megastari väikses lainetuses.

Pärast kurvi edukat läbimist pöörame lennuväljalt metsatuka poole, kus on väikseid teid, pori ja kive. Iga kord, kui lombist läbi sõidame, paiskavad roomikud üles tossupilvega võrreldava sopa- ja mudaudu, mis katab ühtlase kihiga kõik, kelle ülakeha tankist väljas. Tänu Citroënidelt või Mercedes-Benzidelt tuttavale hüdropneumaatilisele vedrustusele triigime väiksemad augud sujuvalt siledaks ja suuremate peale nõjatume majesteetlikult.

Veel paar kurvi ja lompi, sundimatul ilmel üle kruusamäe, ning minu sõit tankis ongi läbi. Enne kahurisse mürske toppiva laaduri kohalt lahkumist vaatan skandinaavialikult valgeks võõbatud interjööris põhjalikumalt ringi. Esimesena hakkab silma, et ülearu palju arvutiekraane näha ei ole. Seevastu on laaduri käeulatuses ohtralt kohti, kuhu toppida mürske kahuri jaoks. Lisaks mürskudega tegelemisele on laaduri õlul kahe 7,62 mm kuulipilduja varustamine, komandöri raadioga tegelemine ja kõige tähtsam – tankimeeskonnale toidu valmistamine.

Laaduri kõrval istub tanki komandör, kes suhtleb raadio teel oma ülemuse ja tankimeeskonnaga. Esimesed käsud annab ta mõistagi tanki ninas lamavale juhile, kes rooliratta asemel opereerib hoopis kahe kangiga. Lisaks on tema käsutuses gaasi- ja piduripedaal ning periskoop, kust näeb üsna piiratult vaid otse enda ette.

Lisaks juhi juhendamisele peab komandör aitama ka sihturit vaenlase otsimisel. Selleks tarbeks on tal mitu tööriista, nagu laserkaugusmõõtja ja termokaamera, lisaks vaade 360 kraadi ulatuses ja monitor, kust näeb infot tanki elutegevuse või kaardi kohta.

Kuna kõnealuse tanki tootmine algas 1993. aastal ning see lõppes üheksa aastat ja 446 tanki hiljem, hakkab tehnika vaikselt ajale jalgu jääma ning britid nokitsevad juba uuenduste kallal. Siiski suudab õppinud sihtur lasta mürsu kahe kilomeetri kaugusel asuva auto ukse pihta isegi siis, kui tank sõidab mööda kive ja kände kiirusel 45 km/h! Aga mida muud oodata rahvalt, kes saatis esimesed tankid lahingusse juba 101 aastat tagasi?

Mis puudutab «kapotti», siis selle all tuksub V12 turbodiiselmootor, mille 1200 hobujõu toel suudab tank sõita asfaldil kuni 59 km/h. Ilmselgelt tuleb siin lõivu maksta metalli ja keraamika kihtidest koosnevale soomusele nimega Chobham. See on nii vägev, et kui üks Challenger 2 Iraagis kraavipervele kinni jäi, elas ta muretult üle paljude nõukogude granaadiheitjate ja isegi ühe MILANi tabamuse.

Lõpetuseks on sobilik pärida, mida need tankid siis Eestimaa pinnal ikkagi teevad. Lihtne vastus on, et lisaks NATO vastase heidutamisele annavad nad panuse kaitseväe ja kaitseliidu väljaõppesse. Veelgi üldisemalt on tanki mõte lahinguväljal vastase tankide või soomukite ning punkrite ja suurtükipositsioonide ründamine, et kaitseväelastel oleks lahingumasinatega CV90 soojem ja pehmem rünnakule minna.

Ahjaa, teadjamad teavad rääkida, et kui tankiga autost üle sõita, siis ei pane seda eriti tähelegi. Aga noh, midagi peab ka järgmiseks sõiduprooviks jääma.