Ivar Raig: Eesti eesistub, Brexit seisab!? (2)

Ivar Raig
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivar Raig
Ivar Raig Foto: Postimees.ee

Majandusteadlane Ivar Raig kirjeldab Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise hetkeseisu ning leiab, et vaikimise asemel võiks Eesti kui ELi eesistujariik aktiivsemalt aidata kujundada vähemalt väikeriikide positsioone Brexiti küsimustes.

Brexiti referendumist on möödunud rohkem kui aasta. Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise avaldus on esitatud ja lahutusläbirääkimised on alanud, kuid tingimuste kokkulepet ei paista veel kuskilt. Täpsustatud on sisuliste läbirääkimiste alustamise eeltingimusi ning otsitud edasist koostöömudelit.

Sisuliste läbirääkimiste alustamise eeltingimuseks seadis Euroopa Liit kokkuleppimise Suurbritannia finantskohustuste ehk lahutusarve suuruses ja maksetähtaegades, Suurbritannias elavate teiste ELi liikmesriikide kodanikele ELi õiguste garanteerimise ja ELi piiri kehtestamise Iirimaa ja Suurbritannia koosseisu kuuluva Põhja-Iirimaa vahel. ELi juhid on isegi deklareerinud, et enne kui pole kokku lepitud raha, piiri ja kodanike õiguste asjus, ei saa alustada läbirääkimisi tulevikku puudutavates küsimustes, sest viimased sõltuvad paljuski esimestest kokkulepetest.

Kahe esimese läbirääkimiste vooru jooksul on selgunud, et poolte lähteseisukohad on väga erinevad. ELi Brexiti läbirääkimiste juht prantslane Michel Barnier on ära tabanud Suurbritannia pealäbirääkija David Davise nõrkused. Tema selja taga pole pärast kevadisi erakorralisi valimisi enam Briti parlamendi enamust ega ka avaliku arvamuse selget toetust nn karmile lahutusele ehk peaminister Theresa May esitatud 12-punktilisele Brexiti kavale. Tugevnenud opositsioon toetab valdavalt pehmemaid Brexiti lahendusi või äärmuslikult isegi uue referendumi alusel EList lahkumisest loobumist.

Siinkohal tasub meenutada, et Suurbritannia lahkumislepingu peavad selle jõustamiseks heaks kiitma nii Euroopa Parlament, kõigi liikmesriikide parlamendid kui ka Suurbritannia kahe kojaga parlament. Juba praegu ennustavad paljud eksperdid, et läbirääkimiste senist tempot arvestades ei jõuta soovitud lepinguni selleks ELi aluslepinguga ette nähtud kahe aasta jooksul.

Sisulised Brexiti läbirääkimised peaksid algama veel Eesti eesistumise ajal. Samas pole seda teemat isegi Eesti ELi eesistumise prioriteetide hulgas, kuigi kogu Euroopa ja isegi maailma jaoks on see üks kõige aktuaalsemaid ja tulisemaid teemasid, mis mõjutab praegu ja ka tulevikus tugevalt kogu Euroopa julgeolekut ja majandust. Brexiti teema puudumine Eesti plaanides kerkis mitu korda esile ka eesistumise parlamentaarsete ürituste avakonverentsil. Kohtumise lõpus kinnitas peaminister Jüri Ratas siiski üldsõnaliselt, et Brexitit puudutav ei ole Eestil kahe silma vahele jäänud, sellega tegeletakse. Kuid mingite sisuliste seisukohtadega Brexiti suhtes pole Eesti senini välja tulnud. Veelgi enam, seda teemat on vältinud eesistumisega seotud esinemistes nii president Kersti Kaljulaid (vt «Eesti Euroopa Liidu südames – et jää murduks!», PM 30.06), välisminister Sven Mikser kui ka eesistumise sisuliseks juhtkujuks peetav Matti Maasikas. Viimane siiski möönab, et «ilma draamata Brexiti protsess vaevalt jääb» («Esialgu ehmatusteta», PM 25.07).

Usun, et Brexiti läbirääkimiste järgmistes voorudes piirikontrolli ja kodanike õiguste küsimuses siiski jõutakse suhteliselt kergesti kõiki osalisi rahuldava kompromissini. Kuid väga raske on tagada brittide soovi jääda ELi siseturule nii palju kui võimalik ning maksta ELi võetud kohustuste ja sealt lahkumisega seotud arvete eest ELi eelarvesse nii vähe kui võimalik. Suurbritannia viimatine ettepanek maksta vaid kuni 40 miljardit eurot ning ainult siis, kui EL nõustub hakkama läbirääkimisi pidama ka tulevaste suhete kokkuleppe üle, ilmselt ELi Komisjon läbirääkijatele üldsegi ei meeldi.

ELi ja Suurbritannia lahutuse ja uute suhete kujunemise mudeleid ja analoogiaid on vähemalt viis. Kõige karmimaks ning kummagi poole majandust kõige enam haavavaks peetakse Suurbritannia lahkumist ELi ühiselt turult ja tolliliidust ning uute majandussuhete kujundamist Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglite järgi.

Pehmema Brexiti põhivariante jääb neli. Alates kahepoolsete kaubanduslepingute sõlmimisest (Kanada või Ukraina eeskujul), tolliliidu sõlmimisest (Türgi või San Marino ja Andorraga suhete järgi), piiratud pääsust ELi siseturule (Šveitsi mudel) kuni tiheda koostöö jätkumiseni Euroopa majandusala (EEA) kaudu, mille liikmed on Norra, Island ja Liechtenstein. Viimane eristub Šveitsi mudelist selle poolest, et sisaldab laialdasemat ligipääsu siseturule ning hõlmab ka teenuste, sealhulgas finantsteenuste sektorit.

Peamiseks erisuseks ELi liikmesusega võrreldes jääb mõlema kõige pehmema mudeli puhul nende riikide mitteosalemine ühtsetes põllumajanduse ja kalanduse poliitikates. Milline neist mudelitest võiks jääda lõpuks domineerima, sõltub juba läbirääkijatest, avaliku arvamuse muutumisest ning ka majanduse lähiaastate olukorrast Suurbritannias ja kogu Euroopas.

Majandusanalüütikud on peaaegu konsensuslikult leidnud, et mida karmim Brexit, seda suurem kaubavahetuse vähenemine ja tagasilöök Euroopa riikide, sealhulgas Suurbritannia majandusele, sest lahutusest tingitud mitmekümneprotsendilist kaubavahetuse vähenemist ELi liikmesriikidega (moodustab praegu ca 44 protsenti kogu Suurbritannia ekspordist) ei suuda kompenseerida eeldatav mõningane kauplemisaktiivsuse kasv USA ,Hiina, Kanada, Austraalia, India ja teiste Briti Ühenduse riikidega.

Seega on britid raske valiku ees: selleks et suurendada sõltumatust Brüsselist, tuleb leppida majanduslike tagasilöökidega, nende minimeerimiseks on aga vaja kõigepealt maksta nõutud lahutustasu ning jätta osa õigusi Brüsseli kätte. Mida paremini Briti majandusel lähiajal läheb, seda karmimat Brexitit suudetakse tõenäoliselt taluda, ja vastupidi, mida halvemini hakkab minema, seda üldjoontes pehmema Brexitiga tuleb ilmselt leppida.

Kahetsusväärsel kombel kujundavad Suurbritanniaga juba 44 aastat kestnud keerulise kooselu lahutusläbirääkimiste positsioone peamiselt ELi Komisjoni kõrged ametnikud ning mõned suurriigid. Eesti kui eesistujariik võiks aktiivsemalt aidata kujundada vähemalt väikeriikide positsioone, seda enam, et Iirimaa peaminister ja mitmed teised poliitikud on kutsunud seda tegema – see võiks tasakaalustada mõnede suurriikide seisukohti ning selliselt aidata kaasa ka ELi enda muutumisele demokraatlikumaks ja paindlikumaks ühenduseks.

Briti läbirääkijate töö on teinud raskemaks ka Šoti omavalitsuse esimene minister Nicola Sturgeon, kes algatas protsessi Šotimaa iseseisvuse küsimuses uue rahvahääletuse korraldamiseks hiljemalt 2019. aastal, ning iiri rahvuslased, kes otsivad võimalust Põhja-Iirimaa liitmiseks Iirimaaga. Briti konservatiivide valitsus aga ei taha kindlasti minna ajalukku Suurbritannia lagundajana. Sellepärast ollakse valmis läbirääkimistega venitama ja tammuma paigal, seni kuni leitakse lahendus, mis välistaks Scoxiti ja Iirimaa ühendamise.

Suurbritannia EList lahkumise protsessi on mõjutanud ka USA administratsiooni majandus- ja migratsioonipoliitika. President Donald Trumpi protektsionistlik «Ameerika esimesena»-poliitika on juba põhjustanud paljude Briti kodanike meelemuutuse EList lahkumise teede või üldse sealt lahkumise suhtes. Vastavad juunikuised avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et üha rohkem britte soovib ELiga koostöö jätkamist mingis vormis ning suur osa ELi lahkumise poolt hääletajatest on siirdunud pehme Brexiti pooldajate hulka.

Samas on ELi jäämise poolt hääletanute hulgas aga ka neid, kes on omakorda hakanud toetama karmi Brexitit. Kokkuvõttes on briti ühiskond jätkuvalt väga lõhestatud ning vaid väga napilt on Suurbritannia EList lahkumist soovijad endiselt enamuses. Pehme Brexiti pooldajad on saavutanud juba suhteliselt veenva ülekaalu (52 protsenti 44 vastu) karmi Brexiti toetajate ees, kusjuures vaid neljal protsendil küsitletutest ei olnud eelistust EL-st lahkumise tee küsimuses («The six Flavours of Brexit», The Economist 22.07).

Kui läbirääkimisteks järelejäänud pooleteise aastaga kokkulepet ei suudeta sõlmida, võidakse läbirääkimisi ka pikendada, kuid selleks on vaja kõigi osaliste konsensust. Tõenäolisem on siiski, et Suurbritannia läbirääkijad pole ELi Komisjoni pakutavaga nõus või Briti parlament ei ratifitseeri lahkumislepingut ning lahkumisprotsess algab ilma jõustatud lepinguta. Kehtestatakse vaid teatud üleminekuperioodi reeglistik.

Sõltumata lahkumisläbirääkimiste tulemustest püüavad paljud riigid ja suurettevõtted ette näha Suurbritannia EList lahkumise mõju ning ennustada ELi poliitikate muutumise suunda. Paljuski sõltub see septembrikuu üldvalimistest Saksamaal. Kuid ka Eestile on nende muutuste kujundamiseks antud erakordsed võimalused, seda eelkõige ELi eesistumise ajal. Sisukate ELi tuleviku debattide tarvis on ka Eestis vaja poliitikute, valitsusasutuste, teadlaste, vabaühenduste ja meedia usaldusväärset ja laialdast koostööd. Loodan, et mingi arvestatava tulemuseni jõutakse 9.–10. oktoobriks kavandatud kõrgetasemelisel Euroopa tulevikku käsitleval konverentsil Tallinna Kultuurikatlas.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles