Elu näinud lauljatar Nois Niin: tärkas tohutu emalik jõud ja soov ellu jääda

Angela Blumkvist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nois Niin (23) on noor laulja, kelle elus on ette tulnud kõikvõimalikke takistusi. Pahuksis noorus, poolelijäänud kool ja üksinda lapse kasvatamine on vaid mõned märksõnad, millega see noor naine on pidanud tegelema. Tänaseks on Noisil imearmas poeg, kelle kõrvalt lõpetatud mitu kooli, omandatud kutse ja lisaks kõigele sellele jaksab ta leida igas päevas midagi helget.

Räägi natukene endast. Sa olid noorena eluga üpris pahuksis, kuidas sellest välja tulid?

Oma lapsepõlve mäletan ma hästi, olin juba siis väga aktiivne tüdruk – tegelesin tantsimisega, laulmisega, kergejõustikuga, sai isegi võrkpalli ja korvpalli mängitud. Puberteediaeg oli minu jaoks katsumus ja rolli mängisid selles ilmselt väga paljud nüansid. Ma polnud rumal, ma lihtsalt ei väärtustanud ennast üldse. Mul puudus enesekindlus ning sisemine tugevus ennast kaitsta. Hiljem mõjutasid minu valikuid vale seltskond ja ma kaldusin teelt kõrvale. Elu sättis pidevalt nii, et pärast 9. klassi jäi kool korduvalt pooleli. Siiski olin alati kuidagi mõttemaailmalt omaealistest teistmoodi. Ma ei talunud, kui eakaaslased haavatavamaid kiusasid ja tahtsin alati, et õiglus maad valitseks.  Mul polnud kerge sulanduda. Mäletan, et mängisime tihti tolleaegsete sõbrannadega, et meil on beebid. Mina sellest ajast alates endale last alati soovinud olingi.

Üks hetk tuli mulle väga selge teadmine, et pean tolleaegsest kodulinnast Tartusse kolima, kuhu minu vanemad aastakese enne mind juba kolinud olid. Soov varem vabadust maitsta oli suur, tegelikkus oli hoopis keerulisem. Tartus asusin kohe tegelema oma lemmiktegevustega – nii tantsimisega kui ka astusin suurema sammu muusikamaailma. Minu ema, kes kasvatas mind üldiselt üksi ja oli saanud ka keerulise elu kõrval edukaks inimeseks, on olnud mulle alati suur eeskuju olnud. Samamoodi nagu ka tema, ei tahtnud ma kellestki otseselt sõltuda. Hiljem mingil hetkel sai iseseisvus mulle kinnisideeks – tuletasin endale pidevalt meelde, et minust saab iseseisev naine nii, et ükskõik, mis elu mulle ette ei mängi, ma saan alati hakkama.

Tänaseks on sul imearmas poeg, keda sa peamiselt üksi kasvatad. Kuidas elu sinnani jõudis?

Elu tõi mulle väga huvitaval viisil ette inimese, kes minuga perekonda luua soovis ja samal ajal iseseisvust võimaldas. Nii ka läks. Kui sain teada, et minu sees on kasvamas elu, ei mõelnud kordagi, kuidas edasi saab ja minu mõtted olid vaid positiivsel lainel. Beebiootus ei kujunenud küll päris iga naise unelmaks – tundsin, et olen omapäi. Tegin kõik endast oleneva, et end tulevaseks eluks ette valmistada ja loomulikult oli mu pere mulle suureks toeks. Saabuvat last ootasid kõik. Lapseootusega kasvas ka minu huvi tegelda enese sisemaailmaga ja avardada endas rohkem vaimset maailma.

Koos lapseootuse ja -saamisega kasvas järsku minus tohutu jõud tegutseda: kasvasid ambitsioonid, soov areneda, soov õppida, eesmärgid olid kindlamad ja sihikindlamad. Ma julgesin lõpuks end väljendada ja olla see, kes ma sisemiselt kogu aeg olnud olin. Olin tugevam kui kunagi varem.

Otsus minna  mehega lahku ei tulnud kergelt. Pidin olema endas väga kindel ja teadma, et olen andnud endast kõik. Enamjaolt usaldasin oma mõistust, mitte sisetunnet. Tänapäeval paraku see taktika ei tööta. Elada tuleb nii, et oled ise õnnelik. Kui miskit rõhub ja tekitab raskust, on see selge märk, et tuleb edasi liikuda. Samuti tuleb kaaluda varianti, et inimesed arenevad ja kasvavad koos läbi suhte, seega ei ole lahkuminek alati lahendus. Iga inimene ja olukord tuleb meie ellu, et meile midagi kaasa anda, jääb siis see inimene või läheb.

Kas on ka kurb, et nii noorelt juba on traditsiooniline peremudel kadunud?

Võiks ju küsida, mis on õige peremudel? Sellele küsimusele pole ühest vastust. Üks ja ainuke peremudel on ühiskonnas väljakujunenud ühtne arusaam, mida kõik peaksid justkui järgima. See, mis kellegi jaoks õige on, on tegelikult individuaalne. Pere on üksus, kus üksteisest hoolitakse, üksteisega arvestatakse ja toetatakse.

Sa oled lõpetanud lapse kõrvalt mitu kooli, omandanud kutse ja tegeled aktiivselt oma hobidega. Kuidas sa kõigega üksi hakkama saad?

Iga armastav ema on oma lapse pärast kõigeks võimeline, nii olen ka mina. Minu laps on olnud mulle suur motivaator juba siis, kui ta alles kõhus kasvas. Siis tärkas tohutu emalik jõud ja soov ellu jääda. Kui inimesel on janu või nälg, paneb see teda tegema eneseületuslikke asju. Minagi hakkasin end ületama, tekkis tõsine soov hakata ellu jääma ja valmistuma tulevikuks. Ma elasin kogu aeg mõttega, et üks hetk tuleb ise hakkama saada. Kindlasti tulid mõjutused minu enda emalt –  tahtsin olla samasugune tugev isiksus. Väga palju asju sain tehtud tänu väga heale sõbrannale Kristiinale, kelle kätte oma lapse kohe julgesin usaldada. Edaspidi, kui mu poeg natukene suurem oli, on olnud väga suureks abiks lastehoid. Ka lapse isa on üha rohkem abiks, temas on viimasel ajal toimunud märgatav areng täiskasvanulikkuse poole.

Kindlasti on iga ema tundnud korduvalt elus, et ei jaksa ja ei suuda. Tegelikult pole meil valikut, emadel ei ole valikut, kas alla anda või mitte, kas täna kasvatada last või mitte, kas olla täna haige või mitte. Emadus on kõige suurem kohusetunne ja vastutus, mis üldse saab olla. Kui on tunne, et on raske, mõtle hetkeks, kes on su kõrval. Mõtle, et iga asi on kord mööduv. Mõtle, et sul ju on, kelle nimel pingutada. Üks pisikene hing sõltub just nimelt sinust!

Millegipärast ei tekkinud mul kordagi keerulistel perioodidel tunnet, et peaksin alla andma või et olen ületamatus olukorras. Ma teadsin, et see olukord on millekski vajalik ja ühel hetkel on kõik nii, nagu ma soovin. Varuda tuli kannatust. See oli pikk protsess, sest läbi raskuste õppisin ma ennast tundma. Õppisin lahendama olukordi, õppisin tundma inimesi. Õppisin, milliseid inimesi soovin oma ellu ja keda mitte.

Mida pead enda elu kõige suuremaks õppetunniks?

Kõige suuremaks õppetunniks elus pean eneseväärtustamist. Elus algab kõik läbi eneseväärtustamise, mis saab alguse tavaliselt keskkonnast, kus oleme elanud ning esivanemate juurtest või isegi kaugemalt. Selle puudumine mõjutab lapsepõlves kogetud situatsioone ja kui sellega edaspidi mitte tegeleda, on mõjutused täiskasvanueas rasked.

Kuhu edasi? Mis on järgmised plaanid?

Juba lapseootel olles hakkasin end tõsisemalt koolitama tervendamise valdkonnas. Tänaseks olen oma varsti 2,5-aastaseks saava poja kõrvalt lõpetanud kooli, olen 2016. aasta lõpust Access Consciousnessi (Ligipääs teadvusele) ühe esimese kehatehnika The Bars täieõiguslik koolitaja, olen läbinud ka terve rea teisi tervendavaid kehatehnikate koolitusi Tasakaalukeskuses. Alates 1. jaanuarist 2015 olen laulja koos oma bändikaaslase Roomet Feigenbaumiga asutatud koosseisus Must Panter, selle kõrval on mul internetis üleval ka omaloomingut. Edaspidi on kavas bändielu veidi elavdada ja kes teab, mis uusi tuuli veel muusika mu ellu toob. Igal juhul olen avatud uuele ja põnevale. Ma pole kunagi piirdunud vaid ühe asjaga, nii on ka praegu. Sügisest on suur huvi vaadata, mida põnevat õpetatakse ettevõtluse valdkonnas, sest sellega seoses vajab teostamist üks suur ja huvitav idee, mille kaudu loodan inimesi veel rohkem oma hingeellu vaatama panna. Samuti tahan ühendada oma huvialad ning selsamal sügisel on plaan minna muusika-ja teatriakadeemiasse muusikaterapeudiks õppima. Elu on üks lõputu liikuv energia. Igaüks meist peaks end elu jooksul pidevalt arendama ega tohiks jääda toppama vaid ühte punkti. Iga asi  muutub kord ja kaos on hoopis see, mis meid lõpuks elus õigesse kohta juhatab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles