Eestil tasuks tubakavabaks muutumisel vaadata Rootsi poole ja seadustada mokatubakas. See tundub olevat väike hind elude ja ka raha säästmiseks, kui täielik tubakast ja nikotiinist loobumine, mis on põhimõtteliselt muidugi ka õige, ei anna sellist tulemust nagu huuletubaka legaliseerimine, kirjutab endine Rootsi poliitik Anders Hedman.
Euroopa Liit avaldas möödunud kuul uuringuandmed selle kohta, kuidas suhtutakse Euroopas tubakasse. Muu hulgas oli seal diagramm, kui palju leidub igapäevaseid suitsetajaid 28 liikmesriigis. Tabeli eesotsas asus Bulgaaria, kus iga päev suitsetab 36 protsenti elanikest. Tihedalt järgnesid Kreeka ja Prantsusmaa vastavalt 35 ja 33 protsendiga.
Veidi kaugemale jäid Hispaania (26 protsenti), Itaalia (24 protsenti) ja Saksamaa (23 protsenti). Eestis oli igapäevaseid suitsetajaid 20 protsenti. Veel kaugemale jäid Ühendkuningriik, Holland ja Taani – kõik 16 protsendiga.
Viimasena, lühikese punase joone peal, päris põhjas, asus Rootsi. Kõigest viis protsenti Rootsi elanikest suitsetab iga päev sigarette. Kordan: Rootsis on suitsetajaid viis protsenti. See tähendab näiteks, et Eestis on 400 protsenti rohkem suitsetajaid kui Rootsis.
Ja teate, mis on selle juures kõige vapustavam? Mõne aasta eest algatas ajakiri The Lancet kampaania sihiga saavutada tubakavaba maailm 2040. aastaks. «Tubakavaba» tähendab ajakirja definitsiooni kohaselt alla viie protsendi suitsetajaid. Ühesõnaga, Rootsi on sisuliselt selle saavutanud. Allpool võib lugeja ise näha seda diagrammi.
Miks on rootslased suitsetamisest loobunud? Sest Rootsi on omaks võtnud «kahju vähendamise» strateegia: tapvad sigaretid on suuremalt jaolt asendatud tootega, mis tagavad kasutajale nii nikotiini kui ka tubaka, ent ei suurenda ohtu surra, nagu seda teeb suitsetamine. Selleks tooteks on huuletubakas (ka mokatubakas).
Nuusktubaka tänapäevase edasiarendusena kujutab huuletubakas endast väikest niiske tubaka nutsakat, mis asetatakse ülahuule alla. Skandinaavlased on nikotiini suu kaudu, aga ilma põlemise ja suitsuta manustanud juba 18. sajandi algusest. See komme taandus alles Teise maailmasõja ajal, mil populaarsust võitsid sigaretid. Suitsetamise tipp Rootsis saabus 1980. aastal, mil elanikest suitsetas 34 protsenti. Sealtpeale on aga süvenenud teadlikkus suitsetamise ohust, mis on tasapisi, aga järjekindlalt kahandanud suitsetajate osakaalu Rootsis samamoodi nagu mujal läänemaailmas.
Erinevalt enamikust maailmast on aga Rootsi suitsetajatel omast käest võtta traditsiooniline viis loobuda suitsetamisest, ilma et tuleks loobuda nikotiinist, sõltuvusest, mis teatavasti muudabki suitsetamise mahajätmise nii raskeks.
Ja just seda teed on rootslased läinud. 1990. aastatel sigaretimüük vähenes, huuletubakamüük aga järsult kasvas. 1996. aastal müüdi juba rohkem huuletubakakarpe kui sigaretipakke ja see lõhe on järgnevatel aastatel ainult suurenenud. Tänapäeval kasutab huuletubakat 15 protsenti rootslastest.
Selle peale võiks oletada, et valitsus käivitas omal ajal suure reklaamikampaania, millega veendi inimesi minema sigarettidelt üle huuletubakale, aga seda ei juhtunud. Huuletubakatootjatel, näiteks Swedish Matchil, ei ole lubatud isegi väita, et nende toode ei ole nii kahjulik kui sigaretid, kuid sellest said rootslased edukalt ka ise aru. Viimaks kehtestas valitsus siiski maksusoodustusi, mis aitasid inimestel eelistada sigarettidele huuletubakat.
Üleminek huuletubakale avaldas Rootsi tervishoiule otsesõnu hämmastavat mõju. Kenneth E. Warner ja Harold A. Pollack nentisid 2014. aastal ajakirjas Atlantic, et «Rootsi võib uhkustada Euroopa väikseima meeste kopsuvähi suremusega, samuti väikseima meeste suitsetamisega seotud südame-veresoonkonna haigustesse ja muudesse meeste suitsetamisega seotud vähivormidesse suremise tasemega». Isegi oht, mida ehk kõige enam võiks seostada huuletubaka tarvitamisega, nimelt suuvähk, on huuletubaka tarvitajate seas ainult õige pisut suurem kui mittetarvitajate hulgas.
Sisuliselt on Rootsi juba üle kolmekümne aasta korraldanud väga tähtsat eksperimenti – just sellist, mida tubakakontrolli poolehoidjad on ammugi soovinud näha. Mis juhtub, kui selle asemel, et tugineda suitsetamisest loobumise innustamisel üksnes ühiskondlikule veenmisele, pakkuda inimestele hoopis nikotiini sisaldavat asendust ilma kõigi nende kantserogeenideta, mis tulenevad suitsetamisest?
Vastus: suitsetajad võtavad pakkumise vastu. Ja selle käigus väheneb järsult suremine suitsetamisega seotud haigustesse. Kahtlemata leidub mittesuitsetajaid, kes otsustavad hakata kasutama huuletubakat (või e-sigarette) ning satuvad nikotiinist sõltuvusse, sest kuigi see pole tappev, on ikkagi tegemist sõltuvust tekitava ainega. Aga see tundub olevat väike hind, et saavutada selliseid tulemusi, nagu on saavutanud Rootsi. Igatahes just seepärast kutsutakse seda «kahju vähendamise», mitte «kahju välistamise» meetodiks.
Samal ajal ajab lausa hulluks tõsiasi, et Rootsi väga ilmekatest ja selgetest tõenditest hoolimata keeldub enamik riike neid lihtsalt tunnistamast. Enamikus Euroopa Liidu riikides on huuletubaka müük keelatud. Ameerika Ühendriikides lükkas toidu- ja ravimiamet möödunud aastal tagasi Swedish Matchi taotluse reklaamida huuletubakat ainena, mis on vähem kahjulik kui sigaretid.
Enamik lääne tubakakontrolli aktiviste on jätkuvalt kindlal seisukohal, et ainuke turvaline meetod on täielik tubakast ja nikotiinist loobumine, mis on põhimõtteliselt muidugi õige, ehkki teatavasti kipub ideaalsus ikka olema hea vaenlane. Seepärast suhtuvad nad sügava kahtlusega kõigisse alternatiivsetesse nikotiinitoodetesse. Mõistetav vaenulikkus võimuka tubakatööstuse suhtes varjutab nende võimet aduda, et üht laadi tubakatoote (põlevate sigarettide) asendamine teisega (huuletubakas) võib päästa elusid.
Vaatame uuesti diagrammi. Rootsi ja tasemelt järgmise riigi suitsetajate osakaalu vahel valitseb tohutu erinevus. Kui läänes soovitakse tõesti 2040. aastaks jõuda tubakavaba maailmani, siis on siin teenäitajaks Rootsi. Meeldib see meile või mitte, kahju vähendamine on ainuke realistlik lahendus.
Eesti on kehtestanud huuletubaka impordile Brüsseli nõutust isegi märksa rangemad reeglid, mis tähendab riigi väiksemat maksutulu, suuremaid sotsiaalseid kulusid kopsuvähi tõttu ja kaugenemist 2040. aasta sihtmärgist. Praegu on see asi jõudnud Euroopa Kohtusse (C 151/17), kuhu Eesti valitsus peab arvamuse esitama juulis. Loodan väga, et valitsus mõistab, kui hädatarvilik on kahju vähendamise strateegia.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane