Mari Klein: eestikeelsed teismelised Georgi lindiga ja ajalooline kasvatus (9)

Mari Klein
, keeletoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mari Klein
Mari Klein Foto: Liis Treimann / Postimees

Sõitsin 9. mai õhtul Tartust Tallinna. Maas tärkav rohetav vine ja nende taha loojuv päike bussiakna taga tekitasid nostalgia. Üksik kepslev põdravasikas keset veel kuluheinast põldu tõi tagasi vastupandamatu igatsuse. Lapsepõlve järele, kus kõik oli nii lihtne ja selge. Loomad olid maale minnes kuidagi lähemal. Neid ei olnud ehk palju, aga nende erilisus oli kuidagi loomulik. Tänapäeval tundub vabas looduses nähtud metsloom kuidagi… teistsugune. 

Enne, kui Tartus bussile astusin, möödusin Tasku ukse ees noortekambast, kümmekonnast poisist-tüdrukust, kes rääkisid omavahel eesti keeles. Vähemalt kolmel neist, märkasin silmanurgast, oli joperinnale uhkelt kinnitatud suur lehv. Georgi lindi laadsest paelast.

Olin samal päeval Tallinna bussijaamas näinud selle lindiga eputavaid papisid ja mammisid (kelle puhul see on mõningate mööndustega mõistetav), umbes nelja-aastast šikilt riides tüdrukukest (kelle puhul tekitas see siiski kurvastust). Aga eestikeelseid teismelisi Tartus – selleks ma valmis ei olnud. Ega saanud neid seepärast peast.

Mälestused nõukogude ajast

Küllap need olid lapsepõlve süütud muretud mängud. Ma julgeks seda arvata vähemalt 90 protsendi ulatuses, (kuigi neil päevil pärast valitsuserakonna esindaja suust puhtas eesti keeles kuuldut ei tundu miski enam võimatuna, aga mu vaist siiski ütleb, et nood lapsed seal ei olnud (veel) nii veenvalt ajupestud) – kes meist pole nooruses teinud mingeid ühiskonnale pinnuks silmas olevaid asju lihtsalt seepärast, et näha, mis juhtub, lihtsalt seepärast, et see asi iseenesest on reeglitevastane või teadaolevalt sobimatu või teistsugune, endale naljakas. Mäletan, kuidas värvisin punase Lenini peaga viisnurgakese keskmise valge osa tintenpeniga siniseks, ja sidusin pioneeriräti teksaste värvlile vööks.   

Koolitund nõukogude ajal.
Koolitund nõukogude ajal. Foto: Antanas Sutkus

Aga mäletan ka, kuidas enne seda nutsin. Sellepärast, et ma ei saanud osaleda oktoobrilapseks võtmise koondusel. Olin haige. Mõtlen vahel tänaseni, kas olin haige päriselt, või olin haige, sest mu vanemad ei tahtnud, et ma sel päeval kooli läheks, nähes, kui õhinas olin sellest juba enne ajupesu tegelikku algust.

Lapse puhul pole palju tarvis, et suunata teda sinna, kuhu tahab täiskasvanu. Sellepärast alustati ka nõukaajal varakult ja seal, kus lapsed olid kõige haavatavamad. Koolis. Seal pidi käima, ja igavesti ei saanud vanemad last sinna saatmata jätta.

Tol ajal ei olnud nii, et rõhuti kooli ja kodu koostööle. Tol ajal oli nii, et kodus pidid vanemad suutma oma lapse päeva jooksul peale surutud punasest puhtaks pesta. See ei olnud lihtne töö. Eriti arvestades, et koolis sellest kõnelda ei tohtinud.

Esimeses klassis oktoobrilapse viisnurga siniseks värvimises ei olnud protesti ega tagamõtet, nagu hilisemal pioneeriräti vööl kandmisel. See lihtsalt läks kuidagi nii. Pigem igavusest.

Oktoobrilapsed saavad pioneerideks.
Oktoobrilapsed saavad pioneerideks. Foto: Wikimedia

Kõige selgemalt mäletan selle loo kontekstis kodus ema ahastust. Tema hirmu, et meid võidakse selle eest «ära viia» – sain alles palju aega hiljem aru, mida ta sellega mõtles, küllap kangastus talle oma lapsepõlv ja noorusaeg, kus see kirves pere pea kohal vahetpidamata rippus.

Siis oli aasta 1986. Vaba Eestini oli jäänud viis aastat. Keegi poleks osanud arvata, et kolmkümmend aastat hiljem kuulevad me lapsed selliseid lugusid nagu müüte väga vanast ajast, mida ette kujutada ei oska. Aga ka seda, et ühiskonnas praktiliselt ei ole enam teemat, mis oleks püha või üheselt mõistetav väärtus – kahtluse alla võib seada kõike, mille eest meie (vana)vanemad on võidelnud.

Vajalikkus ajaloolise kasvatuse järele

Mind kummitab veel üks mõte. Mis toimub nende vanemate peas, kes sel õhtul oma laste joperinnalt need lindid leidsid. Mismoodi nad reageerisid, kuidas käitusid? Mismoodi ma ise käituksin? Kunagi pole liiga vara alustada ajaloolise kasvatusega, ainult see hoiaks selliseid olukordi ära, mõtlesin esmalt. Seejärel meenus see nelja-aastane tüdruk, keda tol hommikul kohtasin…

Poiss Vene lipu ja ja Georgi lindiga. / Scanpix
Poiss Vene lipu ja ja Georgi lindiga. / Scanpix Foto: SCANPIX

Selle tulemust nägin õhtul Tallinnas bussilt maha astudes, kui linnaliinibussi peatuses rõkkas uhke ema kõrval ülevoolava entusiasmiga laulda tõenäoliselt äsja kuuldud sõdurilaule umbes kümneaastane vene tüdruk, rinnas mõistagi lint ja idanaabri lipp ning patsid hoolikalt sätitud ehtsa nõukogude pilotka alla.

Vaatasin enese ümber ringi ega näinud bussipeatusest bussi astumas ainsatki eesti keelt kõnelevat inimest. Ja korraks valdas mind õõvastav pelg, aastal 2017 omaenese kodulinnas.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles