Sportlased suudavad tulemuse nimel taluda ebainimlikku valu

Mariel Gregor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cristiano Ronaldo püüdis vigastusele vaatama EM-finaalis mängimist jätkata, ent pidi valule lõpuks alla vanduma.
Cristiano Ronaldo püüdis vigastusele vaatama EM-finaalis mängimist jätkata, ent pidi valule lõpuks alla vanduma. Foto: Vladimir Pesnya/Sputnik/Scanpix

Tippspordis läbilöömine nõuab palju verd, higi ja pisaraid, öeldakse. Lisaks ränkrasketele trennidele ja suurele pingutusele võisteldes on sportlased pidevalt hädas tõsiste või vähem tõsiste vigastustega ja tihti tegutsetakse läbi suure valu. Vahel otsustavad sportlased ise vigastuse kiuste võistelda, ent tihti tunnevad nad selleks tugevat väljastpoolt tulevat survet või nõuavad seda sponsorid, treenerid või klubiomanikud. Kannatamine on norm, spordimees on ju macho, eeldatakse.

Varem oli tavaks pigem see, et kui vähegi võimalik, siis mängiti läbi valu. Legendaarne väravavaht Mart Poom, korvpallur Martin Müürsepp, vana Kalevi korvpallurid jt raudmehed on oma karjäärile tagasi vaadates rääkinud, et mängisid tihti üsna tõsiste traumade kiuste. Sinna kõrvale võib tuua veel palju sportlasi nii meilt kui mujalt: Manchester City väravavaht Bert Trautmann mängis 1956. aastal FA Cupi finaali lõpuni mitmele murtud kaelalülile vaatamata; Tiger Woods võistles 2008. aasta US Openil murtud põlvekedra ja vigastatud põlve ristatisidemetega; murtud ribidega võistlevad maadlejad ja poksijad; krampide käes piinlevad maratoonarid jne.

Valuvaigistav süst või tablett sisse ja läks. Võistkond vajas nende panust või terendas silme ees suur eesmärk. On liikunud jutte, kuidas pallimänguvõistkondade riietusruumis oli kauss valuvaigistitega ja pea igaüks võttis sealt enne mängu peoga tablette.

Praeguseks on see mingil määral muutunud ja kõrvaltvaatajatele võib paista, et tippsportlased on justkui nõrgemaks jäänud ning «iga pisikese asja» pärast peetakse vigastusepausi. Mitmed pallimängude treenerid kurdavad, et just noorema põlvkonna mängijad ei taha väiksemate probleemide ilmnedes isegi üritada platsile joosta. Ilmselt on sportlased tänapäeva mugavusühiskonna tõttu muutunud alalhoidlikumaks. Võrreldes tavainimestega suudavad nad valuga siiski paremini toime tulla.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles