12. jaanuari Postimehes suurustab meie värske ja lobeda jutuga peaminister: «Kedagi ei jäeta maha.» Alati, kui keegi meie riigimeestest (väikese tähega) seda ütleb, käib minust läbi valusööst. Meenuvad härra Reinsalu suured silmad ja sisendav hääletoon sama fraasi kordamisel.
Kust siis ikkagi «mitte mahajätmist» alustada? Äkki alustaks algusest?! Minu vanaisa August Koori luud mädanevad Gatšinas. Olen püüdnud neile Punase Risti, arhiivide, saatkondade, … abil jälile saada aastakümneid, aga kõik on sumbunud vaikusesse. Ei teata, ei vastata. Ometi on seal ka teisi Eesti/Soome/Euroopa eest Sinimägedes ja Kirde-Eestis legendaarsel 1944. aastal võidelnud meeste luid. 20. diviis. Kas minu vanaisa luude koht ei ole mitte minu vanaema omade kõrval Käina kalmistul?
Kui me kedagi maha ei jäta, siis ehk teeks midagi. Päriselt. Veenev bariton on tore, aga veenev tegevus oleks veel parem. Ma ei hakka peatuma lühenditel/mõistetel, nagu DNA, raha, diplomaatia…, sest saame kõik aru, et see raha ei ole nende viaduktide ja betooni ja klaasist ministeeriumihoonete kõrval märkimist väärt.
Seega, härrased poliitikud – kes haarab sellest suurepärasest võimalusest ja näitab, et tema puhul ei ole tegu järjekordse sooja õhu võngutajaga? Või ehk mõni proua?
Seniks teame: palju mehi ja naisi on jäetud võõrsile, sõna otseses mõttes maha. Meie vanade luud ei ole õndsad, ühe laulu/luuletuse sõnadega.
Alar Põllu,
lapselaps