Mööduv aasta polnud maailmas kindlasti selline, millele kõigutamatu heldimusega tagasi vaadata ja pidulikult öelda, et maailm on nüüd turvalisem, äraseletatum ja kenam paik.
Juhtkiri: meelekindlust!
31. detsember 2016, 12:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just keerulistel ja segadust tekitavatel aegadel ongi kõige rohkem vaja meelekindlust, oma väärtuste mõistmist ja mõtestamist, ühtehoidmist, igapäevast otsustamis- ja tegutsemisjulgust ning tahtmist ja oskust leiutada uut. On vaja külma närvi, kainet ja sihikindlat tegutsemist, et olla homme (natuke) paremas positsioonis kui täna.
Need, kes tõttavad iga autoritaarsete režiimide rahmeldamise ja veriste vägitükkide peale teatama, et demokraatlike õigusriikide «olemuslik nõrkus» on nüüd paljastatud, on väga halvad nõuandjad. Neilt tuleks esimese asjana küsida, milliseid pikaajalist edu kindlustavaid näitajaid nad oskavad nimetada, milles autoritaarsed režiimid on vabast maailmast paremad.
2016 on olnud järjekordne sõjakuritegude aasta. Aga see oli ka aasta, mil rahvusvaheline kriminaalkohus mõistis Bosnia serblaste kunagise liidri Radovan Karadžići 40 aastaks vangi genotsiidi ja teiste inimsusevastaste kuritegude eest ning mõistis sõjakuritegudes, inimsusevastastes kuritegudes ning seksuaalses vägivallas süüdi Kongo Demokraatliku Vabariigi endise asepresidendi Jean-Pierre Bemba. Kohus, mille tagas Aafrika Liit, mõistis inimsusevastaste kuritegude eest eluks ajaks vangi Tšaadi endise presidendi Hissène Habré. Tõsi, rahvusvahelise õiguse asjatundjad on alati hoiatanud, et ei tasu panna ülemääraseid lootusi konventsioonidesse kirjutatud paragrahvidele. Need üksinda ei hoia ära jubedusi, inimeste tapmist, laibakuhilate kerkimist, kui pole poliitilist tahet ja selle taga olevat jõudu. Ometi näeme neist süüdimõistmistest, et õigus ja õiglus võib siiski tabada neid, kes on oma justkui kõigutamatul võimupositsioonil arvanud, et võivad karistust kartmata teha mida tahes – tappa, vägistada, hävitada.
Jah, paraku paljud jubedad teod maailmas jäävadki karistamata. Ometi peavad karistuse võimalust arvestama needki, kes on nüüd visanud põgenikke varjavatele haiglatele ja koolidele pomme, raiunud maha päid ja mürgitanud väikseid lapsi. Ja me näeme nende juttudest, keerutamistest ja hirmudest nende taga, et nad selle võimalusega arvestavadki.
Vabal maailmal ei tasu aga uinutada end rahuloluunele ega järgida kahetsusväärseks praktikaks saanud kommet väikese mõjuga probleemide detailikesi üha suuremaks luuletada. Ei ole mõtet end rahustada arvumaagiaga – näiteks on ju 21. sajand. Me ju näeme, milline barbaarsus, surm ja häving on võimalik, kui lastakse lahti rahu ja korda tagavatest institutsioonidest. Näeme, mis võib juhtuda, kui lakkavad toimimast mehhanismid, mis lasevad vabadel inimestel tegutseda nii, et nad üksteisele liiga ei teeks. Me näeme, mis võib juhtuda, kui riigid ja kogukonnad ei raatsi kulutada ei raha, tööd ega meelekindlust selleks, et end kaitsta. Väike Eesti on rääkinud sedasama läbi aastate oma sõpradele ja olnud ses osas eeskujuks.
Tänasest lehest leiate arutlused ja mõttemängu: mis juhtub meie ühiskonnas siis, kui peame kaitsekulutusi veelgi suurendama? Postimees on ühes lõppeva aasta varsemas juhtkirjas juba öelnud: me peame selle võimalusega arvestama ja vajadusel seda ka arukal viisil tegema. Ja me peame panustama piisavalt diplomaatiasse – nii maailma mõistmise, sõbrasuhete arendamise kui väikese Eesti suuremaks tegemise mõttes.
Peaaegu kolmveerand aastat tegelesime kogu ühiskonnana presidendivalimiste kampaaniaga, mis oli huvitav, ent läks ju selgelt luhta. Siis valiti ootamatult presidendiks Kersti Kaljulaid, kellel on kahtlemata head isiklikud eeldused selle ameti pidamiseks ja selle volituste piires edukas ja tõhus olemiseks. Nüüd raiskab aga märkimisväärne osa meie üpris kirikuleigest ühiskonnast vaimujõudu, aega ja eetrit küsimusele, kas ja kuidas peaks president käima kirikus või osalema usutalitustel. Kas meil tõesti midagi olulisemat ja targemat arutada pole? Kas see on Eesti kõige tähtsam probleem?
Loomulikult ei ole. Jah, palgavaesuse probleemile saame leevendust, mis on ühiskonna sidususele hea, ent IRLi valmislubadus oli kirjas juba eelmiseski koalitsioonilepingus. Aga kus on need (uue valitsuse) ideed ja algatused, mis teeksid meid ühiskonnana päriselt rikkamaks ja targemaks? Uus valitsuskoalitsioon pidas – ilusa märgina – oma läbirääkimisi Eesti Teaduste Akadeemia majas. Tahaks siis ka näha sisuliselt uute, seniavastamata võimaluste poole tüürimist ja (majanduse) edendamist.
Padjapüüride silumine hotellitubades ega isegi mitte sigade tõuaretus ei ole kahjuks päris need ideed, mida võimekate inimestega Eestile, kõigile meie ühiskonna liikmetele eluunistusena ja heaolu saavutamise mudelina välja pakkuda. Majanduse käima lükkamiseks on vaja midagi ambitsioonikamat kui linnahall ja õlleaktsiis.
Seega, meelekindlust ka praeguse valitsuse juhterakonnale, pärast nõidusunest ärkamist, nii korruptsioonist lahtiütlemiseks kui ka päriselt Eesti elu edasi viivate mõtete otsimiseks!